Nimelt jäänud kord metsakuninga kasupoeg metsas vihma kätte ja asunud puude käest varju paluma. Kask ja toomingas tõrjunud paluja tagasi, kuusk aga võtnud mehe oma hõlma alla. Tänutäheks kinkis metsakuningas kuusele eluajaks haljaks jäämise, lehtpuud aga haljendavad ainult lühikest aega (Oskar Looritsa järgi).

Aga mitte kõik kuused pole oma kujult ideaalsed vihmavarjud – tihedad ja püramiidja kujuga. Vahel võib kuusk kasvada ka selliseks, et oksad on enam-vähem ühepikkused nii puu allosas kui ladva lähedal. Niisugune kuusk meenutab pigem sammast ja nii teda võra kuju järgi kutsutaksegi – sammaskuusk.

Veelgi haruldasemad on aga ussikuused, millel on väga pikad vitsjad ja looklevad oksad. Välja paistab see puu hoopiski omaette liigina, mitte meie tavalise kuusena. Tegu on väga aeglaselt kasvava puuga, mis vajab kasvamiseks palju valgust. Seega paksust kuusikust seda puud ei leia. Eestis on teada mõnikümmend ussikuuske.

Veidi tuntumad on lühterkuused, mis välimuselt meenutavad hiiglaslikku küünlajalga või lühtrit. Neidki kasvab Eestimaal mõnel pool, kuid üks tuntumaid – Pältre lühterkuusk Vastseliina kandis murdus mõned aastad tagasi maha. Selle 9-harulise puu alla olevat rahvajutu järgi kunagi ammu maetud hulga raha, aga kas keegi ka selle kätte on saanud, on selgusetu…

Käbid

Ühtegi neist kuuskedest, millest eelpool juttu oli, ei oleks olemas ilma käbita. Õigemini küll seemneta, aga seemet poleks kuusel jälle ilma käbita. Tegelikult kahe käbita, sest kuusel on nii isas- kui emaskäbid. Need, mida me lihtsalt „kuusekäbideks“ kutsume, on emaskäbid, mille soomuste all arenevad peale viljastamist kuuse seemned. Viljastajateks on aga isaskäbid, mida paljud inimesed pole tähelegi pannud. Need on need „kuuse õied,“ kus areneb õietolm. Kuuse isaskäbid paiknevad eelmise aasta okaste vahel. Noored emaskäbid on väga tihti punakad ning kui kuuse õitsemise ajal on käbid püstised, oleks kuusk justkui ehitud! Kogu seda ilu saab imetleda maikuu lõpupoole.

Valminult käbid enam nii uhked pole, need on need tavalised pruunid, 8-12 cm pikad kuusekäbid. Valmis saavad käbid oktoobri lõpuks, seemnete varisemine algab reeglina järgmise aasta kevadel,  veebruaris-märtsis. Siis lendavad laiali imepisikesed seemned, millest hea õnne korral kasvab kunagi mitmekümne meetri kõrgune puuhiiglane!

The post Aasta puu 2020: kuuskedest ja käbidest appeared first on Metsaühistu.

Kuna kuuske on meie metsades palju (neljandik meie metsapuudest on kuused), on kuusepuidul ka väga suur majanduslik tähtsus. Kuusepalk oli 2018. aastal üks enimmüüdud puidusortidest jäädes alla vaid männipalgile. Suures mahus müüdi ka kuuse peenpalki ja kuusepaberipuud. Kindlasti on kuusel oluline osa ka energiapuu kogustes.

Mida kuusepuidust tänapäeval tehakse?

Vaatame neid kasutusvaldkondi sortimentide järgi.

Kuusepalk on peamiselt ehitusmaterjal. Seda nii suurema töötlemiseta (ümarpalgist majad) kui töödeldud kujul (prussid, lauad). Kuusepuidust tehakse majade puitseinu, uksi ja aknaid, põrandaid, jms. Samalaadne on ka kuuse peenpalgi kasutus – meie saeveskid kasutavad sedagi peamiselt ehitusmaterjalide tootmiseks, samuti lähevad kuusepalgid pealt töötlemist kasutusse liimpuidu tootmiseks. Erinevate töötlemisvõtete tulemusel saab kuusest nii liimpuittalasid kui ka –kilpe. Kuusepalkidest tehakse ka spooni, mida kasutatakse vineeri tootmisel. Vineer on aga tänapäeval üha populaarsem ehitusmaterjal, mille kasutusvõimalusi on väga palju.

Kuusepuidust tehakse ka palju välisvoodrilaudu, mida hinnatakse rohkem kui männipuidust laudu. Nimelt on kuusepuidu rakuehitus selline, et võrreldes männiga imab kuusk vähem niiskust.

Kuuse paberipuu on suurel määral paberitootmise tooraine, kuid järjest kasvab ka puidu lagundamine algosadeks – tselluloosiks, ligniiniks ja teisteks aineteks ning nende ümbertöötlemine uuteks toodeteks. Nii toodetakse juba Soomes ligniinist (sisuliselt liim, mis hoiab puitu koos) vaiguliimi, mida omakorda kasutatakse puitplaatide tootmisel. Rootsis aga toodetakse puidutöötlemise kõrvalsaadusest tallõlist biodiislit. Väga oluline on ka tselluloos, mille järele nõudlus maailmas järjest kasvab. Näiteks on Soomes juba toodetud tselluloosist kiudu, millest omakorda on valmistatud rõivaid. Meelde tasub tuletada 2018. aastat, kui Soome presidendi vastuvõtul kandis presidendi kaasa puidust (seekord küll kasepuidust) toodetud kiust tehtud riidest kleiti.

The post Aasta puu 2020: hariliku kuuse kasutusvõimalused appeared first on Metsaühistu.

Kuuse seemnete hulk on muljetavaldav – hektar kuusemetsa võib heal aastal teele saata ligi viis miljonit seemet, mis püsivad elujõulistena kuni kümme aastat. Kasvama neist muidugi kõik ei lähe ning suureks puuks kasvavad veelgi vähesemad. Samuti ei anna kuused head seemnesaaki iga aasta, nn „käbiaasta“ on iga viie kuni kaheksa aasta järel. Viimane neist headest aastatest oli 2019/2020. Nii täiendaski näiteks RMK Eestimaa kuuseseemnevaru ligi 2300 kilogrammi võrra.

Kasvama läinud kuuseseeme kasvatab endale kõigepealt mõned idulehed, kuid juba esimesel aastal ilmuvad ka päris kuuseokkad. Esimesel kasvuaastal koguvad seemikud endale kõrgust 4-5 sentimeetrit, kümne esimese aastaga aga ühe-kahe meetriseks. Kiirem on kuuse kasv 15-20 aastaselt, kasvuspurt jõuab aga kätte 35-65 aastaselt, kui aastas võib kasvule lisanduda poole meetri ligi. Erinevalt paljudest teistest puuliikidest kasvab kuusk jätkuvalt oma elu lõpuni.

Esimesed käbid (ja seemned) ilmuvad noortele kuuskedesse 15-aastaselt, kuid seda vaid siis, kui puud kasvavad valgusküllases kohas. Metsas jõuab kuusk seemne tootmise ikka alles 25–30-aastaselt ja vähese valgusega kasvukohas veelgi hiljem – alles 50–70-aastaselt. On tähelepanuväärne, et puudel, mis alles hakkavad seemneid andma, arenevad esimestel aastatel ainult emaskäbid.

Seemnetaga kuusekäbid on heaks toiduallikaks ka paljudele metsalindudele ja –loomadele. Ega ilmaasjata ju näiteks oravat „käbikuningaks“ kutsuta. Ja käbilindki on oma nime saanud peamise toiduallika tõttu. Inimene kuuseseemneid toiduks kasutanud pole, kuid kuusekäbisid on kasutatud lõnga värvimisel, samuti on neist keedetud raviteed.

The post Aasta puu 2020: kuusekäbid appeared first on Metsaühistu.

Kui inimene hindab puu väärtust, on juba ammustest aegadest peale vaadatud ka sellest puust saadavat puitu. Nii on ka kuusega – kuusepuitu on hinnatud aastasadu. See pole üllatav, sest kuusepuit on ilus – valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv. Samas on kuuse puit ka kerge, pehme, hästi töödeldav ja lõhestatav. Seetõttu leidis ta vanasti kasutust mitmete põllutööriistade valmistamisel. Nii on vanim äke just kuuselatväke – tugevate oksatüügastega kuuse ladvaosa, mida veeti äestamisel kas enda või veolooma järel. Hiljem arenes sellest karuäke, mida algselt kasutati alemaade harimisel.

Taludes tehti lõhestatud kuuselaudadest ka arvukaid puunõusid. Lisaks heale lõhestumisele ei ima kuuselauad end ka vett täis. Samuti olid kuusest nõuvitsad, eriti siis, kui nõus hoitav aine oli soolane – erinevalt metallvitsast ei hakanud kuusevits roostetama.

Kuna kuusepuit on hea kõlaga, valmistati kuusest ka muusikariistu. Nii õnnestati kannel välja kuivast kuusepuust, kuusest sai ka viiuli ja karjapasuna. Ka lehmadel kaelas olnud krapid (lehmakellad) olid kuuselaudadest.

Ja muidugi saadi noorest kuusepuust ja tema okstest materjali aiaehituseks, punumiseks ja sidumiseks. Öeldi isegi, et kui aiapostid olid kadakast ja aiaroikad kuusest ning kokku oli seotud aed kuuseokstega, oli see eluaegne. Kriitilisemalt hinnates on sellise aia eluiga siiski paarkümmend aastat, kuid seegi on muljetavaldav aeg.

Ja muidugi on kuusest saadud ehituspuitu, tehtud kuusepuidust mööblit ning toorainet paberi, tehissiidi ja tsellofaani tootmiseks. Kuuse miinuseks on rohked oksakohad ja vaigutaskud. Samas on praeguse aja üheks suurimaks sisustustrendiks just esile toodud oksakohtadega põrandalauad.

The post Aasta puu 2020: hinnatud kuusepuit appeared first on Metsaühistu.

Perekonnanimi

Võib arvata, et pea iga Eestimaa inimene teab mõnda Kuuske. Pole ka ime, sest käesoleva aasta alguse seisuga kandis perekonnanimi Kuusk 859 meest ja 954 naist. Levikult on tegu 19. kohal oleva perekonnanimega nii naiste kui meeste puhul. Keskmine Kuusk on 41-aastane (kuid kõige levinum on perekonnanimi Kuusk hoopiski päris noorte laste ehk siis vanuse 0-4 seas) ja elab kõige tihedamini  Saare maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 72,47.

Kui looduses saab kokku mitu kuuske, on tulemuseks kuusik. Inimeste puhul see päris nii ei käi, aga nimena on ka Kuusik võrdlemisi levinud. Samuti 2020. aasta alguse seisuga elas Eestis 637 meest ja 735 naist, kes kandsid perekonnanime Kuusik. Levikult on Kuusik meeste puhul 38. ja naiste puhul 33. kohal. Keskmiselt on Kuusik 42 aastane ja elab ilmselt Jõgeva maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 32,55.

Ja muideks – Kuusk ja Kuusik on sellised perekonnanimed, mida inimene ei saa mõjuva põhjuste nime muutes endale perekonnanimeks võtta. Põhjus on lihtne – nende nimede kandjaid on liiga palju.

Kohanimi

Perekonnanimedele ei jää palju alla ka kuusepuust alguse saanud kohanimed. Nende hulgas on levinum kuusik – Eesti kohanimeregister annab märksõnale kuusik ühtekokku 580 vastet. Nende hulgas on üks alevik (Raplamaal), neli küla (Tartu, Hiiu, Rapla ja Saare maakondades), üks lennuväli, üks jõgi ning sadu kinnistuid ja teid-tänavaid.

Üks tuntumaid Kuusiku-nimelisi paiku ongi alevik Raplamaal, kus asub Eesti Ilmateenistuse Kuusiku meteoroloogiajaam. Pidevad raadio-uudiste kuulajad on aastakümneid saanud hommikuti teada, et Kuusikus (või Kuusikul, sõltuvalt uudistelugejast) näitas termomeeter nii-ja-nii palju. Aleviku nimi seostub Kuusiku mõisaga, mis saksa keeles kandis küll nime Saage (ka Saghe) ja mida seostatakse juba 1311. aastal mõisaomanikuks olnud Conradus de Sagale`ga. 1818. aastal on aga Saage mõisa nime kõrval kasutatud juba ka Kuusiku nime.

Sama kohanimeregister annab meile teada, et kuusk on kohanimena palju vähem populaarne – vasteid ainult 19. Ja ka neis on sõna kuusk vaid nimeosa, nii et kohta Kuusk Eestimaal ei eksisteeri. Küll aga on pilt hoopis teine, kui otsida nimeosana KUUSE – vasteid on lausa 658. Nende hulgas on 9 bussipeatust, kaks küla, ligi 90 tänavate-teede nime ja sadu kinnistuid-talusid-krunte.

Huvitav lugu on Eesti kõige suurema kuuse-tüvelise kohanimega – Kuusalu. Seda nime kannab nii kihelkond, haldusreformieelne vald, alevik ja küla. Nime päritolu on seostatud nii saksa- kui skandinaavia juurtega, kuid kõige tõenäolisemalt on nimi siiski pärit eesti keelest ja viitab ikkagi kuuskedele. Ajalooallikates on kasutatud nimekujusid Kusala (1241), Kusele (1290), Kusal (1418), Kuhsall (1693), Kusallo (1732).

Vapid

Kuusepuud on esindatud veel ühel nimedega seotud valdkonnas – nimelt vappidel. Kui enne haldusreformi oli kuusepuu neljateistkümnel vapil, siis nüüd on suurem osa kuusemotiiviga vappe kasutanud omavalitsusi liidetud teistega ja kuusepuu on jäänud vähemalt kuuele vapile – Jõhvi, Mustvee, Rõuge ja Räpina valdade, Pärnu valla Paikuse osavalla ning Võru linna vappidele.

Võru linn omandas vapi 1788. aastal. Sellel on kujutatud kuuske kuldsel pinnal. Keiserlikus ukaasis on juurde lisatud, et linn sai oma vapile kuuse seetõttu, et nimetatud puu on sealsele maastikule väga iseloomulik. Ilmselt oli selle puu sagedane esinemine tähelepanu äratanud.

Rõuge valla vapp on pärit 2018. aastast. Sellel on kolm kuuske, mis viitavad metsarohkusele, mida rõhutab ka roheline värv vapil.

Jõhvi vapp pärineb aastast 1938, kui see loodi Jõhvi linnale, tänapäeval on see kasutusel Jõhvi valla vapina. Vapp kujutas kilpi, millel kullast hirve pea rohelisel põhjal ja tagaplaanil kolm hõbedast kuuske punasel põhjal. Lipu ja vapi ametliku kinnitamiseni seaduses ettenähtud korras ei jõutud, kuna 1940. a riigipööre seiskas kogu asjaajamise.

Räpina valla vapp kinnitati aastal 2000, sel on kuused vapikilbi päisel. Ja kuuski on näha ka Mustvee valla vapil, kus need viitavad valla metsarikkusele.

Sümboolikas tähistab kuusk kui igihaljas puu igavest elu kestvust. Muideks, kas Eesti NSV vapil oli kuuseoks, mis iseloomustas meie loodust.

The post Aasta puu 2020: kuusk nimedes ja vappidel appeared first on Metsaühistu.

Noored kuusevõrsed sisaldavad õlisid, vaike, karotinoide, parkaineid ja palju C-vitamiini, samuti mineraale nagu kaalium ja magneesium. Erksavärvilistes võrsetes on hulgaliselt klorofülli, mis parandab rakkude hapnikuga varustatust, aitab kontrollida söögiisu, neutraliseerib vabu radikaale, hoiab vere glükoosisisalduse tasakaalus ja kiirendab haavade paranemist.

Kuusekasve on ajast-aega kasutatud rahvameditsiinis külmetushaiguste, köha ja bronhiidi raviks. Selleks on värsketest või kuivatatud võrsetest keedetud teed või siirupit ja seda külmetushaiguste korral joodud. Et sellised ravimid nende hädade puhul aitavad, on tõstust leidnud ka teaduslikes uuringutes, kuigi ametlikus meditsiinis kasutamiseks oleks kuuse ravitoimeid vaja veel põhjalikumalt uurida.

Parim aeg kuusevõrsete korjamiseks on maikuus, võrsed võiksid olla 2-5 cm pikkused ja ererohelised. Korjaja peaks olema ettevaatlik, et kuusepuule mitte liiga teha. Selleks tuleb murda ettevaatlikult puult ära ainult võrse, vigastamata ülejäänud puud liigse rapsimisega. Samuti tuleb võrseid korjata puu eri külgedelt ning suurema koguse saamiseks tuleks võrseid korjata mitmelt puult. Kindlasti ei tohiks ühelt täiskasvanud puult ära korjata rohkem kui kümnendik võrsetest, muidu võib korjaja häirida puu kasvu.

Samuti ei tohi võrseid korjata puult, mis kasvab tee ääres, pargis või kesklinnas, sest igihaljad okaspuud koguvad endasse keskkonnamürke. Võrseid ei tasu korjata ka aiast, kus kasutatakse regulaarselt väetisi, taimemürke ja muid aianduskemikaale. Heade võrsetega puu kasvab puhtas metsas.

Mida siis kuusevõrsetest teha saab?

Kuusevõrsesiirupi tegemiseks tuleks võtta peotäis värskeid võrseid. Need kallata üle veega, nii et võrsed oleksid kaetud. Vesi lasta korraks keema ja jätta seejärel üheks tunniks seisma. Saadud vedelik kurnata sõelal, lisada 300 grammi suhkrut ja pisut sidrunimahla ning keeta vaiksel tulel seni, kuni vesi on aurustunud ja keedus on muutunud siirupiseks. Siirupit säilitada tumedas klaaspurgis jahedas kohas. Kasutada külmetushaiguste puhul, aga ülihästi sobib ka liharoogade maitsestamiseks.

Kuusevõrsevesi. Lisa hakitud ja kergelt muljutud kuuse­võrseid joogiveele ning lase sel umbes tund aega seista, et vette eralduksid kõik kasulikud ained. Tulemuseks saad mõnusa aroomi ja maitsega vee. Joo maitsevesi ära ühe päeva jooksul. Sel on tervist tugevdav ja organismi toniseeriv toime.

Kuusevõrsesmuuti. Värskete võrsete ajal saab teha organismi turgutavat ja vitamiinirikast kuusevõrsesmuutit. Selle tegemiseks pane kannmikserisse umbes kaks peotäit kuusevõrseid, kaks banaani, kaks supilusikat mett ja puhast vett. Lase kõik segamini, timmi konsistentsi vajadusel veel veega.

Ja muidugi kuusevõrsed toitude maitsestamiseks. Selleks haki võrseid liharoa (eriti hästi sobib võrsete maitse lambaprae juurde) peale, sega hakituna salatitesse või pista paar-kolm oksakest õlipudelisse – tulemuseks on maitsetatud salatiõli.

The post Aasta puu 2020: kuusevõrsed on kevadised vitamiinipommid appeared first on Metsaühistu.

Samas on näiteks kuusevaik olnud juba aastatuhandeid siinkandis hinnatud aine. Nii võib kuusevaiku pidada ka närimiskummi kaugeks eelkäijaks, mida tunti juba enne meie ajaarvamist. Põhjamaades näriti vaiku kohati veel eelmisel sajandil. Närimisvaiguks võeti kuiv, läbipaistev, kõvastunud (mitu aastat vana) vaik: tükid pandi suhu ja hakati aeglaselt mäluma. Et vaikainete kibe maitse ärritas süljenäärmeid, siis nõristus suuõõnde ohtralt sülge. Kogunev sülg uhtis vesilahustuvad komponendid vaigust ja need sülitati välja. Mälumise ja sülje koosmõjul kujunes vaigutükkidest lõpuks sitke aromaatne punane mass, mis maitses meeldivalt, nii et võis kaua närida. Lõpuks muutus vaigukämp suus pudedaks ja mälumine tuli lõpetada. Kuusevaik puhastas suuõõnt mikroobidest, hoidis hambad valgete ja tervetena ning vältis ka igemete haigusi.

Kuid rohkem on kuusevaik tuntud kui ravim – kas puhtal kujul või salvi-tinktuurina. Ühe tugevama loodusliku antiseptikuna on vaiku kasutatud haavaravis – vaiguga on ravitud nii vanu mädanevaid haavu, põletushaavu, lõike- ja torkehaavu, ekseeme, kannalõhesid, aga ka putukahammustusi. Väiksemate vigastuste puhul võidi värsket vaiku määrida otse vigastusele, suuremaid haavu aga raviti kuusevaigusalviga. Selle keetmiseks on teada mitmeid retsepte, mõned neist on antud ka artikli lõpus, kuid traditsiooniliselt valmistatakse vaigusalvi 1 osast kuusevaigust, 1 osast rasvast ja 1 osast mesilasvahast, mis sulatatakse koos ning saadud salvi määritakse häda tegevale kohale. Vaiku võib sulatada ka õliga, kuid siis tuleb sisse sulatada ka umbes kümnendiku jagu mesilasvaha, mis annab saadusele õige konsistentsi.

Lisaks sellele on kuusevaik ka seenevastane, nii soovitatakse kasutada kuusevaiku ka küüneseene raaviks. Küll aga tuleb siis vaiku kasutada vähemalt pool aastat iga päev, et tulemused oleksid märgatavad. Vaiku on lisatud ka seebikeetmise segusse, selline seep vahutab hästi ja on mõnusa vaigulõhnaga.

Oma tarbeks saab väikese koguse kuusevaiku koguda kasvavate puude küljest, parim aeg on selleks talv, sest siis on vaik kõva ning ei kleepu. Salvide tegemiseks peetaksegi parimaks just paar aastat vana vaiku, mitte vedelat ja värsket.

Rahvatarkusi kuusevaigu salvi kohta

Allikas herba.folklore.ee

Haava puhastamise plaastert tehtakse järgmiselt: (nõret) kuusevaiku, maget võid (ehk lambarasva) ja vaha tuleb ühepaljuselt kokku segada ja siis seda paraja tule pääl keeta, nii et ta ära jahtudes paras salvipaksune on. Mida rohkem aga haav paranema hakkab, seda rohkem tuleb vaha osa – salvi keetmise juures – rohkendada, sest vaha edendab haava kinnikasvamist. Seda plaastert tuleb nagu ikka puhta linase närtsudega haava pääle panna ja kohe jälle uus panna, kui see mädaseks on saanud. Kuid peaasi on aga see, et selleks tarvitatud vaik aga ainult nõrevaik on.

Kui inimene ennast haavanud, siis võta üks jagu kuuse vaiku, magedat lambarasva ja meevaha, keeda neist üks salv, pane haava peale. See parandavat haava ruttu ära ja ei lase mädanema minna.

Hoavasalvi võid ka sedaviisi teha. Võta vana sia rasva (see on ploomirasv) ja mesilaste ehk linnumagusad, meevaha ja kuusepuu küllest korja sulavaiku, ja magedad võid ja viina. Ja siis keeda, ja sulata see segamini kokku. Ja lase siis ära hanguda ja pane seda salvi hoava piale, mis vanaks ja pahaks on läind. See salv kisub kõik viha hoava seest välla ja parandab ära. Seda salvi võid hobuse vana hoava piale panna, see parandab hobuse hoavad, ruttu ära. Ka üheksa puu salvi võid hobuse hoava piale panna. See on ka hia.

Haavapõletik ehk rikkiläinud haava peale keedetakse järgmine salv: 1 osa mett, 1 osa kuusevaiku, 1 osa rukkijahu ja 0,5 osa värsket rukkiorast segatakse kokku ja keedetakse hästi pehmeks. Seda hoitakse ka salvina alal kuni tarvituseni.

Umbe. Lõhki aetud ehk millekagi torgatud haav, kuhu mustus sisse on läinud ja hakkab paistetama ja mäda tekitama. Võetakse 2 osa kuusevaiku ja 1 osa värsket võid, keedetas segi ja pannakse peale. Ka mässitas paistetanud koht takjalehe sisse.

The post Aasta puu 2020: Kuusevaik on imerohi appeared first on Metsaühistu.