Esiteks on hall lepp meie kõige kiirekasvulisem looduslik puuliik. Hall-lepikute keskmine aastane tüvepuidu juurdekasv erametsades ulatub 7,3 tihumeetrini hektaril (aastaraamat “Mets 2001” andmetel). Ja ka teha on lepaga nii mõndagi. Juba aastasadu võtsid talumehed laudatagusest lepikust mõne puu lihasuitsutamiseks, samuti tehti lepapuust piima-, õlle- ja kalanõusid. Ka lusikaid tehti lepast. Lepapuit ei anna nimelt toiduainetele mingeid võõraid maitseid juurde.

Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Parkainete suure sisalduse tõttu on lepakoort kasutatud ka naha parkimiseks, värvainete pärast aga lõnga- ja riidevärvina. Välja tuli pruunikaspunane toon.

Tänapäeval on hall lepp peamiselt energiapuu ja lepapuud lähevad peamiselt kütteks. Aga ka saunavoodriks, lavalaudadeks, kaminahalgudeks, grillsöe tegemiseks, kala ja liha suitsutamiseks, treimistöödeks. Samuti on hall lepp looduses ülioluline – nimelt rikastab lepik maapinda lämmastikuga. Lepp on ka n-ö „kuusikut ettevalmistav“ puuliik – halllepiku all tekib looduslik kuuse uuendus ja halli lepa lühiealisuse tõttu asendub lepik kuusikuga. Selline areng on soodustatud, sest lepp muudab ühtlasi mulla viljakamaks, kuusk on aga mullaviljakuse suhtes nõudlik puuliik.

Tähelepanuta ei tohiks jätta ka lepa „käbisid“ – väikesi tõesti käbisid meenutavaid seemneid sisaldav moodustis, mille botaaniliselt täpne nimetus oleks vilikond. See tähendab tervest õisikust tekkinud moodistist, mille sees on seemneid sisaldavad viljad. Nii et botaaniliselt korrektne oleks käbidest rääkida vaid okaspuude puhul, kuid rahvasuus on levinud ikka lepakäbi. Kasutame seda meiegi!

Lepakäbisid kasutatakse ohtralt rahvameditsiinis. Ühe õpetuse kohaselt peaks igas peres olema kuivatatud lepakäbisid juhuks, kui kimbutab kõhuviirus. Käbidest tehakse tõmmist, mis teeb kõhu kiiresti korda. Taim aitab ka sooltepõletike ja toidumürgistuse korral. Lepakäbide, -koore ja -lehtede keedust-tõmmist kasutatakse ka külmetushaiguste ja reuma korral. Need sobivad ka suuõõne loputamiseks, silmakompressiks ja jalavannideks.

Ravivõimega on ka lepa lehed. Värskeid lepalehti pandi väiksemate haavade peale, samuti aitas nende panek varvaste vahele haudunud jalgade puhul. Lehtedest võis teha ka jalavanni väsinud jalgade turgutamiseks.

Ja muidugi on lepalehtede ravivõime tuntav lepaviha juures, millega tuli end saunas vihelda sisemiste valude puhul.

The post Paljukirutud hall lepp peidab endas mitmeid väärtusi appeared first on Metsaühistu.

Nimelt jäänud kord metsakuninga kasupoeg metsas vihma kätte ja asunud puude käest varju paluma. Kask ja toomingas tõrjunud paluja tagasi, kuusk aga võtnud mehe oma hõlma alla. Tänutäheks kinkis metsakuningas kuusele eluajaks haljaks jäämise, lehtpuud aga haljendavad ainult lühikest aega (Oskar Looritsa järgi).

Aga mitte kõik kuused pole oma kujult ideaalsed vihmavarjud – tihedad ja püramiidja kujuga. Vahel võib kuusk kasvada ka selliseks, et oksad on enam-vähem ühepikkused nii puu allosas kui ladva lähedal. Niisugune kuusk meenutab pigem sammast ja nii teda võra kuju järgi kutsutaksegi – sammaskuusk.

Veelgi haruldasemad on aga ussikuused, millel on väga pikad vitsjad ja looklevad oksad. Välja paistab see puu hoopiski omaette liigina, mitte meie tavalise kuusena. Tegu on väga aeglaselt kasvava puuga, mis vajab kasvamiseks palju valgust. Seega paksust kuusikust seda puud ei leia. Eestis on teada mõnikümmend ussikuuske.

Veidi tuntumad on lühterkuused, mis välimuselt meenutavad hiiglaslikku küünlajalga või lühtrit. Neidki kasvab Eestimaal mõnel pool, kuid üks tuntumaid – Pältre lühterkuusk Vastseliina kandis murdus mõned aastad tagasi maha. Selle 9-harulise puu alla olevat rahvajutu järgi kunagi ammu maetud hulga raha, aga kas keegi ka selle kätte on saanud, on selgusetu…

Käbid

Ühtegi neist kuuskedest, millest eelpool juttu oli, ei oleks olemas ilma käbita. Õigemini küll seemneta, aga seemet poleks kuusel jälle ilma käbita. Tegelikult kahe käbita, sest kuusel on nii isas- kui emaskäbid. Need, mida me lihtsalt „kuusekäbideks“ kutsume, on emaskäbid, mille soomuste all arenevad peale viljastamist kuuse seemned. Viljastajateks on aga isaskäbid, mida paljud inimesed pole tähelegi pannud. Need on need „kuuse õied,“ kus areneb õietolm. Kuuse isaskäbid paiknevad eelmise aasta okaste vahel. Noored emaskäbid on väga tihti punakad ning kui kuuse õitsemise ajal on käbid püstised, oleks kuusk justkui ehitud! Kogu seda ilu saab imetleda maikuu lõpupoole.

Valminult käbid enam nii uhked pole, need on need tavalised pruunid, 8-12 cm pikad kuusekäbid. Valmis saavad käbid oktoobri lõpuks, seemnete varisemine algab reeglina järgmise aasta kevadel,  veebruaris-märtsis. Siis lendavad laiali imepisikesed seemned, millest hea õnne korral kasvab kunagi mitmekümne meetri kõrgune puuhiiglane!

The post Aasta puu 2020: kuuskedest ja käbidest appeared first on Metsaühistu.