Tudengite päev Põlvamaa Metsaühistus algas Põlva linnas, metsaühistu kontoris. Ühistu juhatuse liige
Tarmo Lees andis ülevaate ühistust ning selle tegevusajaloost ja ühistu poolt metsaomanikele pakutavatest teenustest. Muuhulgas ilmnes Leesi jutust tõsiasi, et Eesti suurima metsaühistu liikmete arv hakkas jõudsalt kasvama just aastal 2009, kui ühistu poolt lisandusid senistele nõustamistele-koolitustele ka metsamajandamise teenused, mille järele liikmetel oli ühine vajadus. 159 liikmelt aastast 2008 on tänaseks ühistuga liitunute metsaomanike hulk suurenenud 760 liikmeni ja oluline roll selles on kindlasti just ühiselt korraldatud metsamajandamisega seotud tegevuste korraldamine. Seda ilmestab fakt, et näiteks ühiselt korraldatud maapinna ettevalmistamise, ühiselt hangitud metsapuutaimede ja ka raiete maht alates 2009 aastast on 10 kordistunud.

„Kahetuhande üheksandal aastal hakkas riik SA Erametsakeskuse kaudu edendama ühistute tegevust metsade majandajatena,“ rääkis Lees.

Et teooriale järgneks ka praktika, siirduti peale sissejuhatavat loengut raielangile, kus töö parasjagu pooleli. Metsakonsulent Kalle Peterson selgitas, et langi keerulise reljeefi (lank asub mäenõlvakul) tõttu tuli töid organiseerida n-ö „kompleksmeetodil“ – seal kus võimalik, teeb tööd metsalangetustraktor ehk harvester, kuhu aga masin ei pääse, tulevad langetustööd tegema saemehed. „Neid masinamehi, kes sellisel langil suudavad töötada, on meil vähe,“ rääkis Peterson. „Selleks peab olema „mägieestlane“, kallakutel tuleb olla julge, aga mitte hulljulge. Muidu võib tulemuseks olla ümberaetud masin või miskit veel hullemat.“

Et metsaraie korraldamine ja selleks usaldusväärsete partnerite leidmine on vaid üks metsaühistute poolt pakutavatest teenustest, olid kõne all ka teised ühistu poolt pakutavad teenused. „Meie ühistu poolt korraldatuna saavad metsaomanik kõik vajalikud tööd tehtud,“ rääkis Peterson. „Raie järel maapinna ettevalmistamine, istikute hankimine, istutamine, noorendiku hooldus, hiljem harvendusraie – ühistu aitab kõike korraldada. Tihti tuletame metsaomanikule ka meelde, et nüüd oleks õige aeg üks või teine töö ette võtta. Kui metsaomanik püüaks kõike ise teha, oleks ta hädas. Esiteks peavad tal olema head metsanduslikud teadmised, teiseks tuleb tal ka kõik tööd ise organiseerida. Leida tegijad ja neid kontrollida. Ühistu korraldab tema eest need asjad ära,“ sõnas konsulent.

Petersoni jutust tuli välja ka see, et üksiku metsaomaniku jaoks on mitmed asjad hulga keerulisemad, kui ühiselt ühistu kaudu tegutsedes. Näiteks metsataimede istikuid ei pruugi üksiksoovijale õigel ajal jätkudagi, ühistu kaudu saab aga taimed kindlalt ja soodsalt.

Tudengid tundsid huvi ka selle vastu, et miks on metsaomanikule üldse metsaühistut vaja. Kasvava metsa raieõiguse saab ju ka mõnele erafirmale müüa ning omanik peaks olema ju muredest prii! Metsaühistu esindajate vastus küsimusele oli aga tegelikult väga lihtne – erinevalt eraettevõttest ei lõpe metsaühistu suhtlus metsaomanikuga siis, kui lõpevad tööd metsas. Metsaühistud tegutsevad metsaomanike heaks ja kasuks kogu aeg.

The post Metsandustudengid tutvusid Põlvamaa Metsaühistuga appeared first on Metsaühistu.

Kõik algas aga aastal 1962, kui tookord veel koolipoisi Kalle isal kukkus keset talve ära paarimees, kellega metsa tehti. Nii võttiski Kalle ise sae teisest otsast kinni ja piltlikult öeldes pole siiani lahti lasknud. Edasi läks aga koolitee juba oma õiget rada – põhiharidus käes, oli jätkuks Luua kool.

„Luual käisin mitu aastat, vahepeal tuli kaks aastat ka Siberis käia – sõjaväes. Sealgi olin metsamees, sain muideks teada ka selle, miks oli Družba sael õlituspump peal. Teoreetiliselt muidugi teadsin, aga seal nägin oma silmaga, et lehisepuit põletas keti kinni,“ meenutab Kalle.

Esimeseks töökohaks sai Petersonile Kaiavere metskond Tartumaal, ametiks metsavaht. Sealt edasi Puhja sohvoosi, kuid sealgi jätkus metsatöö – esialgu metsavahina, seejärel metsaülemana. 1980. alguses pakuti Kallele tööd Põlvamaal ja siiani on ta olnud tegev selle kandi metsades.

„Lugesin hiljuti raamatut „Eesti metsanduse 100 aastat“ ja nagu oma elu kirjeldataks seal,“ nendib metsamees. Ise peab ta üheks huvitavamaks ajaks taasiseseisvumist. „Siis oli see raielubade aeg. Tuli endal kõik metsad läbi käia, kluppida ja ette märkida. Nalja sai selle asjaga palju. Ajad olid niisugused suht keerulised, metsavargad olid kah tol ajal aktiivsed… Mõnedki aastad sai tol ajal püstol taskus metsas ringi joostud. Kõik enesest lugupidavad pätid teadsid, et Petersonil on relv ja ta oskab lasta… Päris laskmiseni siiski õnneks asi kordagi ei läinud,“ meenutab Kalle olnut. Olud aga muutusid ja edasi on Kalle Peterson olnud seotud erametsandusega.

„Kui loodi Metsaamet, läksin sinna üle. Siis hakkasingi tegelema puhtalt erametsandusega, järelvalvega, kinnistutega ja muu vajalikuga. Nõustamine oli oluline. Varsti hakkasime mõtlema ka erametsade uuendamisele. Istutusmaterjali hankimine oli keeruline. Aga leidsime lahendused ja asi läks ikka edasi.“

Viimased kümmekond aastat on Kalle Peterson olnud seotud Põlvamaa Metsaühistuga, kus ta nõustab metsaomanikke ja korraldab erinevaid töid. „Kuhu see aeg on kadunud, ei saa ma aru. Kogu see asi on nii kiiresti arenenud… Liikmete arv kasvab aastast aastasse, metsaomanikud on aru saanud, et ühiselt tegutsedes on seda asja mõistlikum ajada kui ise pusides. Tänagi olin siin ühe inimesega, kes on meil liige juba aastaid. Tänagi tegime lepingu ära ja lähme raiuma neid kaasikuid, mis omal ajal põllumaale kasvasid. Nüüd on siis käes aeg harvenduseks. Neid alasid, mida on vaja kiiresti harvendada, on Põlvamaal palju. Need on kõik põllumaadele kasvanud noorendiku,“ sõnab Kalle.

Praegune metsanduse ümber kujunenud kära teeb aga elupõlisele metsamehele muret. „Räägitakse, et kõik mets raiutakse maha ja näiteks tuuakse teeääred. Aga millised on olnud viimased talved? Pehmed! Tuligi raiuda kõval pinnal olevat metsa. Me ei saa ju metsi majandada nii, et sel aastal raiume ja siis ootame kümme aastat uuesti korralikku talve! Ja teine asi on see, et palju on neid üleseisnud metsi, mille majanduslik väärtus langeb. Kaitsemetsadega on teine lugu, kuid mina räägin majandusmetsast,“ räägib Peterson.

Kõige suurem mure on Kalle Petersonil aga noorte loodusetundmise pärast. „Noored inimesed ei tea loodusest suurt midagi, ei tee vahet kasel ja haaval. No kus sa elad! Riigis, kus metsasuse protsent on 53. Kahekümneaastane noormees ei tea neid. Selle koha pealt jooksevad minu juhtmed küll kokku. Ja see ei ole üksiknäide,“ on Peterson nukker. Et aga looduse- ja metsatundmine ära ei kaoks, annab ta oma panuse Metsaühistu kaudu.

The post Kalle Peterson elab metsas ja metsale appeared first on Metsaühistu.