Rene enda sõnul oli Metsaühistusse tööle asumine tema jaoks väga õige samm. „Lõpetasin sel kevadel Maaülikoolis metsanduse bakalaureuseõppe. Veidi varem oli mul aga vaja praktikakohta. Kuna olen siitkandist pärit, pöördusin (Rakvere Metsaühistu juhatuse esimehe) Meelis Matkamäe poole, et kas neil saaks praktikat teha. Meelis oli nõus. Alguses tegin põhiliselt saega metsas tööd, etteraideid ja hooldust. Kui praktika läbi sai, tehti ettepanek tööd jätkata. Nüüd tegelen põhiliselt metsameistri ülesannetega – suhtlen metsaomanikega, annan neile nõu metsade majandamise kohta, organiseerin töid. Tegemist jätkub!“

Sel sügisel algas Rene jaoks aga eriti kiire ja pingeline eluperiood. „Septembri alguses algas mul jälle kooliaeg. Jätkan maaülikoolis magistriõppes, ikka metsanduses. Töö ja kool koos – see on päris paras väljakutse! Aga samas on väga hea, et teooria ja praktika on koos. Juba nüüd tunnen, et senini teoreetiliselt õpitu hakkab liikuma praktilistesse raamidesse. Asjad saavad selgemaks,“ räägib Rene.

Metsaühistu tegemistega on Rene kokku puutunud juba aastaid. Ka tema isa on metsamees ning ühistu liige. „Ühistu tegevus on mulle üldiselt tuttav ning tuttavaid ka töötab selles süsteemis. Metsaühistu on mulle paistnud kogu aeg sellise noorusliku ja aktiivse organisatsiooniga. Et kui mõnelt poolt kuuleb, et metsandus on selline vanamoeline, siis minu arvates see nii küll pole. Pigem ikka nooruslik ja moodne tegevusala.“

Lisaks õppimisele ja töötamisele tegeleb Rene spordiga (enda sõnul vaid aeg-ajalt harrastajana) ja on jahimees. Oma tulevikku näeb ta praegu kindlalt seotud metsanduse ja Metsaühistuga.

The post Metsaühistud on noorte nägu, kinnitab noor metsamees appeared first on Metsaühistu.

Teiste seas nõustab erametsaomanikke ka Ülle Läll. Ja just Järvamaal, kuigi teatakse teda palju laiemalt. Ülle on tõeline „metsamees“ – kindla sõna ja argumenteeritud jutuga, rahulik ja autoriteetne, avara pilgu ja laialdaste teadmistega.

Haanjamaalt pärit Ülle kokkupuude metsandusega algas peale põhikooli, kui ta asus metsandust õppima Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool), edasi aga samal erialal EPAs. Kusjuures eelnevalt tema peres metsamehi ei olnud. Aga amet hakkas meeldima ja nii Ülle metsanduse juurde jäigi.

Metsamehe amet on jäänud eluajaks?

Jah, pärast EPAkooli lõpetamist olin ma metsnik, pärastpoole abimetsaülem ja siis kui lastega pikalt sai koju jäädud ja metskondi hakati liitma, siis oli meil oma pereettevõte, mis siiamaani tegutseb. Me majandame oma pere ja suguvõsa liikmete metsa ja väljaspoole teenust ei tee. Kunagi me tegime, aga enam mitte. Ja siis selle kõrvale tekkis Minu Mets MTÜ ja pärast seda olen mina siis sellele rohkem pühendunud ja hakanud metsaühistut vedama.

Kui interneti otsingust lasta läbi nimi Ülle Läll, siis tuleb vastuseks kolm rolli – metsaomanik, metsaühistu eestvõtja, metsanduskonsulent. Kõige rohkem neist paistabki silma konsulendi-roll. Kuidas elu selleni viis?

Konsulent olem ma aastast 2005 ja eks ta tuli sellest, et metsaomanikud vajasid nõuandeid. Et oleks endal ka nõu andes kindlustunne, oli võimalik taotleda konsulendi kutsetunnistust, läbida prooviülesanne ja vaadata, kas olen ka teiste arvates konsulendikutset väärt. Ja siis saigi see konsulendieksam ära tehtud, kolm esimest aastat oli viienda taseme konsulent, pärast seda sain kohe kuuenda taseme. Sellega kaasnevalt olen Järvamaa Kutsehariduskeskuses andnud ka metsanduse koolitust õpilastele. Eks ta tuleb ikka vajadusest, sest neid nõu küsijaid on nii palju.

Kuidas sulle tundub, kas erametsaomanik saab igal pool Eestis piisavalt kvaliteetset nõu?

Ma usun, et metsaomanik saab kvaliteetset nõuannet. Pigem teeb murelikuks see, et konsulendi poole pöördutakse siis, kui on juba veidi hilja ja vaja on lahendada probleeme. Julgusest või tahtmisest pöörduda konsulendi poole enne, kui asjaga tegelema hakata, jääb praegu metsaomanikel puudu. Konsulent leitakse üles küll, aga tavaliselt on pöördumised sellised, kus vajatakse abi olukorra lahendamiseks, mitte ei konsulteerita enne, et saada head lahendust.

Samasugune olukord on ju ka metsaühistutes, kuhu inimesed jõuavad liituma tihti siis, kui on mingi probleem.

Just, eks tihtilugu metsaühistuni jõudmine käibki läbi konsulendi, et leitakse üles konsulent ja siis selgub, et oleks olnud võimalus tegutseda ka läbi metsaühistu. Ja siis astutakse metsaühistu liikmeks.

Aga kas konsulendid peaksid olema metsaühistutega seotud? Praegu on nad iseseisvad.

Metsanduskonsulent peaks kindlasti olema metsaühistuga seotud, aga ei tohiks segamini ajada metsaühistu juures tegutsevat metsameistrit ja metsakonsulenti. Konsulent kindlasti ei peaks metsaomanikku suunama otse metsaühistusse, vaid metsaomanik tänu konsulendi tööle peaks saama aru, et tal on kasulik liituda metsaühistuga. Selles on suur vahe. Isegi kui konsulent on seotud metsaühistuga, siis ta peab olema neutraalne ja andma sõltumatut nõuannet. See on hästi oluline, et seotus metsaühistuga ei võtaks ära konsulendi sõltumatust. Et ta pakuks metsaomanikule mitu erinevat varianti. Seda tuleb ka teinekord konsulentide töid vaadates välja, et pakutakse vaid ühte varianti – ühistut, aga variante peaks olema erinevaid.

Kuidas seda tagada?

Ega seda tagada saab ainult konsulent ise. Seda kindlasti ei saa tagada mingite meetmete või toetustega, vaid ainult nii, et konsulent ise saab aru, et ta peab andma sõltumatut nõuannet. Ka hinges peab olema konsulent! Konsulent ei tohi sõltuda täielikult ühistust, tal peab olema võimalus anda nõuannet ka siis, kui ta ei ole ühistuga seotud. Aga ühistul on kasulik, kui tal on teada konsulent, kelle juurde saab metsaomanikke suunata.

Metsandus on viimastel aastatel tõusnud kuumaks teemaks. Kas sinu arvates on seda juttu liiga palju või hoopiski liiga vähe?

Metsandus on muutunud väga emotsionaalseks teemaks ja seda ma kindlasti ei saa lugeda õigeks. Olukord, kus teaduspõhiseid fakte seavad kahtluse alla asjaomast haridust või kogemusi mitteomavad inimesed – see näitab pigem seda, et metsandust mõjutatakse emotsionaalselt. Aga olukorda, et kõike tahetakse muuta ja seisukohad kõiguvad seinast-seina, ei tohiks metsanduses kui väga pika tsükliga tegevuses lubada. Ta peaks olema ikkagi rahulik ja teadusele põhinev tegevus, mitte emotsionaalselt mõjutatav. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et unustatakse ära eraomandi puutumatus, ka õigusaktid kohtlevad maa- ja linna maaomanikke ebavõrdselt.

Liiga palju emotsioone?

Kindlasti! Ja ma usun, et ei ole viimase viie aasta jooksul olnud Eestis ühtegi teist eriala, kus tuntaks ennast nii ahistatuna. Vahepeal metsandusega tegelejad tembeldati ju põhimõtteliselt kurjategijateks. See vaimne surve metsameeste suhtes on jätkuvalt väga suur.

Kogu maaelu on selline, mida enam väga ei tunta, seda räägivad lisaks metsameestele ka põllumehed. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja üks tegevussuundi ongi maaelu tutvustamine ja teadvustamine. Sinagi lülitud lähiajal koja tegevusse aktiivsemalt, hakates esindama Keskühistut Eramets koja metsanduse grupis. Kas oled endale juba ka mingeid eesmärke seadnud?

Võõrandumine maaelust on väga suur.  Minu nägemust mööda on põllumajandus, loomakasvatus ja metsandus täiesti lahutamatud. See on ka see nägemus, mida ma tahaksin EPKKs edasi arendada, et metsanduse pool paistaks rohkem välja ja tugevneks arusaam – maaelu on üks tervik, mille lahutamatu osa on metsandus. Ja mis puutub maaelusse, siis ka meie peame lambaid juba kaheksa aastat ja mesindusega tegelen ma juba üle viie aasta, lisaks olen ka jahimees,  selles osas on maaelu terviklikkus mulle selge. Ma näen, et läbi EPKK võimalik metsandust rohkem tutvustada ja esindada. Tugevus tulebki koostööst põllumeestega. Maaelust ei tohi ühte valdkonda välja rebida!

Intervjuu ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja

Ülle Läll pidas ettekande ka Eesti Põllumajandus-kaubanduskoja korraldatud Maaelufoorumil. Avaldame ettekande täismahus.

Tee püha tõeni, kuidas siis ikkagi metsa jätkusuutlikult majandada, on keeruline. Juba praegu valitsev ebavõrdne kohtlemine ei aita kaasa valdkonna säästvale arengule. Ja kuigi murekohti on rohkem, toon aja piirangu tõttu välja vaid mõned.

Kui majandusmetsana erastatud või ostetud kinnistule on tulevastele põlvedele loodusväärtuste säilitamise tähe all kehtestatud looduskaitselised piirangud, mis omandi kasutamist väga olulisel määral piiravad või selle sootuks keelavad, on metsaomanikul võimalus kaitsealune maa pärast aastatepikkust ootamist riigile tagasi müüa. Võrdluseks toon välja, et välisriigi kodanikule kuuluvat kinnisasja võib investeeringut kaitsva leppe kohaselt võõrandada või natsionaliseerida või sarnaselt piirata üksnes kohese kompensatsiooni eest.

Veel omandab riik avaliku huvi tagamiseks kinnistuid näiteks teede ehitamiseks, kaevanduste ja puhkeparkide rajamiseks või laiendamiseks.

Ja kuigi eesmärk on üks – avalikkusele hüvede tagamine – ei kohelda metsaomanikke võrdselt. Looduskaitsealuste maade müügist saadavat tasu maksustatakse tulumaksuga, mis ei võimalda saadud tasu eest samaväärse kinnisasja soetada.

Teatud huvigruppide surve majandada kõiki metsi püsimetsana või seada järjest uusi piiranguid sõltumata omandist, viidates metsa kõrvalkasutusele, loodusturismile või mõne muu mittepuiduliste väärtuste propageerimisele, seisneb tihti emotsioonidel või isiklikul huvil. Paraku mitte metsaomaniku huvil.

The post Ülle Läll – metsaomanik, ühistegevuse esindaja ja metsanduskonsulent appeared first on Metsaühistu.

Vinni ja Põllumäe ei eksinud, kahjustajaks ei ole tõesti põder, vaid hoopis kodukits. Kodukitse üheks lemmikroaks on puude võrsed, lehed ja koor. Söögiks kõlbavad peaaegu kõik puuliigid, välja arvatud haavapuu, mille koor on kitsede jaoks liiga mõru. Nii teevadki kitsekasvatajad oma karjale lisaks heinale talveks oksavihtu, isegi oma aja ära elanud jõulupuu on sobilik ninaesine.

Armas loomake, kes vabalt liikudes puudele ei halasta.

Kuna puukoor soodustab kodukitsede seedimist ning annab loomadele vajalikke aineid, soovitavad kitsekasvatajad võimaldada kitsedel puid koorida, aga ka sarvi sügada. See aga tekitab puutüvedele sügavad haavad.

Sellistest kahjustatud kohtadest algab puu nakatumine.

Artikli juures olevad pildid on tehtud Põlvamaal Veriora vallas. Juba aastaid on seal ühe kitsekasvataja paarikümnepealine kari pääsenud aeg-ajalt naabrite metsa ning lasknud seal võrsete, koore ja lehtedega hea maitsta. Alates 2012. aastast on kitsed kahjustanud poolt ühe metsaomaniku kümnehektarilisest metsast, valdavalt noort puistut. Tänaseks on läinud eineks hektar 2012. aastal istutatud kuuske. Valmiv ja küps mets kitsedele ei meeldi, põhiliselt nosivad kodukitsed metsas kuuske, paju ja leppa.

Kodukits koorib ära ka männipuu.

Kitsekasvatajad on oma foorumis kodukitsede puulembuse kohta kirjutanud, et „Kits ja võsa on lahutamatud sõbrad,“ samuti et „Tõelised kärnerid, mida pikema kerega, seda kõrgemalt on puud pügatud“. Lisaks veel, et kitsed on suurepärased ronijad ja hüppajad, kelle tõkestamiseks peab aedik olema vähemalt poolteist meetrit kõrge. Elektritara peaks olema vähemalt 3–4 traadiga, soovitavalt siiski 5 traadiga. Alumine traat peaks olema üsna madalal, 15–20 cm, et kitsed alt läbi ei pääseks.

Seega pole üllatav, et metsa lähistel lahtiselt peetavad kodukitsed võivad muutuda metsaomanikule tõsiseks peavaluks – kui kitsekari pääseb metsa, toob see kaasa tõsiseid kahjustusi.

Puutumata pole jäänud pea ükski puu.

Erki Vinni sõnab, et on metsades näinud palju ulukikahjustusi, kuid kodulooma kahjustusega pole ta varem kokku puutunud. „Üllatav, et kodukits sellist asja teeb“ ja lisab, et „Kahjustus on kahtlemata ränk. Piltidelt paistab, et kahjustatud on eelkõige puude alumine osa, see, kust palki saaks. Nüüd aga võib puu selle kooreta osa kaudu nakkuse saada, puidu struktuur saab kahjustada ja suurema tuulega hakkavad puud just selle koha pealt murduma. Mina isiklikult soovitaksin selle puistu maha raiuda ja uue rajada, aga eks Keskkonnaameti spetsialistid kohapeal otsustavad, mis oleks metsa jaoks parim.“

„Ulukikahjustused metsas on tavaline asi, nüüdseks on natukenegi reguleeritud kahjude katmise kord. Aga kui tegu on koduloomadega, siis kes katab kahju? Kitsede omanik? Kui ta vastutust ei võta, peab asja lahendama politsei ja kohtu kaudu,“ leiab Priit Põllumäe.

Nii ongi metsaomanik tõsise probleemi ees – kahju on suur, kuid kes hüvitab? Kitsepidaja vastutust endale ei võta. Lahendust antud probleemile püütakse leida Metsaühistu kaasabil.

Tõsi on ka see, et kodukitsede pidamine pole lihtne. Praegu ilmselt Eesti tuntuim kitsekasvataja Martin Repinski on öelnud: «Ütlen ausalt, et nii palju kui olen kitsekasvatajatega suhelnud, siis ühelgi kitsekasvatajal ei ole naabritega häid suhteid.“

The post Kodukits võib metsas palju kahju teha appeared first on Metsaühistu.

„Selles piirkonnas on mitmeid ristipuid,“ rääkis Vinni. „Samas mitte ükski andmebaas või kaardirakendus selle konkreetse kinnistu kohta mingeid andmeid ristipuude kohta ei sisaldanud. Süda aga ei andnud rahu. Vaatasin puid tähelepanelikult ning tekkis tõsisem kahtlus. Igaks juhuks otsustasin kutsuda appi ka asjatundja sihtasutusest Hiite Maja. Vaatasime koos metsa uuesti üle ning oligi selge, et selles metsas on mitmeid ristipuid. Oli täiesti selge, et neid puid tuleb kindlasti säilitada ja seega tööd ümber planeerida,“ rääkis Vinni.

Ristimets Põlvamaal

Metsameister lisas, et ristipuude säilitamisega oli nõus ka metsaomanik, kuigi seadused seda talt ei nõua. Keskkonnaameti andmetel on vähesed ristipuud looduskaitse all, seega sõltub ristipuude säilimine metsaomanikest ja kohalikust kogukonnast. Metsaomanikul on õigus otsustada, kas metsaraie käigus säilitada ristipuud või mitte.

Läinud aasta kevadeks valmis Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi, Marju Kõivupuu ja Maa-ameti koostööna avalik ristipuude kaardikiht, mis on kättesaadav Maa-ameti kaardiserveri kaudu. Ristipuude kaardikiht on olemas ka Metsaregistris.

Ristimänd (võru keeles ristipettäi)

Ristipuud kui kultuuripärand ja rituaal Lõuna-Eesti matusekombestikus

Ristipuu (ka ristimänd, ristikuusk jne; lõunaeesti ristikuus´, ristipettäij, ristikõiv – sõltub puu liigist, millesse rist lõigatakse) all mõistetakse (rist)teeäärset suuremat puud või puud ristimetsas, mille tüvesse surnu ristipojad või lähimad meessoost sugulased lõikavad surnurongiga kalmistule minnes ristimärgi.

Risti lõikamine puusse on tänaseni elujõuline lõunaeestlaste traditsiooniline matusekomme, milles kajastuvad rahvusvahelised ja ürgvanad uskumused puust kui lahkunu hinge uuest asupaigast. Aegade jooksul on ristilõikamise kombele lisandunud uusi tähendusi – usutakse, et kui rist on lahkunu mälestuseks puusse lõigatud, siis ei hakka surnu kodus kummitamas käima, rist lõigatakse lahkunu mäletuseks, rist lõigatakse, sest nii on kombeks jne. Kohalike inimeste jaoks on ristipuud pühad, ristimetsast möödudes aeglustakse autol kiirust ja meenutatakse, kelle mälestuseks see või teine rist on puusse lõigatud. Vanimad seni teadaolevad kirjalikud andmed risti lõikamise kombe kohta pärinevad 17. sajandist.

Ristipuu võib olla ka kuusk.

Lõuna-Eesti traditsioonilise matusekombestiku osana sümboliseerivad kogu maailma kontekstis unikaalsed ristimärkidega puud kohalike inimeste religioosset kombekäitumist, markeerides maastikul nii elu ja surma piiri kui siinsete inimeste religioosset suhet loodusega. Vähemnähtaval moel kajastub see piir kohalike inimeste usundilistes tõekspidamistes, rahvajuttudes ja ilukirjanduses – rahva kollektiivses mälus. Ristipuud kuuluvad vaimse kultuuripärandi hulka (allikas: Keskkonnaamet).

The post Metsaühistu päästis ristipuud appeared first on Metsaühistu.

Raielangil said tudengid ülevaate kõigist metsatöödest.

Valikkursust Erametsandus Eestis koordineerib Maaülikoolis Priit Põllumäe. Mõne aasta eest erametsanduse teemalise doktoritöö kaitsnud mehe sõnul on kursuse eesmärk näidata tudengitele, kui suur roll on Eestis erametsaomanikel. „Ligikaudu pool Eesti metsast on eraomandis, aga tihtilugu räägitakse metsandusest ainult riigimetsade näitel,“ sõnas Põllumäe. Kursuse teemad annavad mitmekülgse ülevaate erametsandusest, tudengite ees käivad ka mitmed praktikud ning igal aastal toimub õppekäik metsaühistusse. „Kolmandat aastat järjest oli meie võõrustajaks Põlvamaa Metsaühistu,“ lisas Põllumäe.

Tudengite päev Põlvamaa Metsaühistus algas metsaühistu kontoris, kus võeti jutuks ühistu ja selle tegevus. Tulevased metsandustöötajad said teada, kuidas metsaühistud tegutsevad, milliseid teenuseid pakuvad ja kuidas tekib ühistegevusest kasu metsaomanikule.

Et teooriale järgneks ka praktika, jätkus tudengite päev Põlva lähedal Peri külas asuval metsakinnistul. Tegu on metsamaaga, mis on kaetud PEFC säästva metsamajanduse sertifikaadiga ehk omanik on võtnud endale kohustuse olla metsa majandamisel eriti keskkonnasõbralik ja säästlik. Metsas jagas selgitusi Põlvamaa Metsaühistu metsameister Erki Vinni.

Metsamaterjali koondamine ja väljavedu.

Külastatud metsakinnistul toimuvad parasjagu raietööd. „Saime tudengitele näidata kogu tööde käiku – raiet, saadud materjali sorteerimist ja ladustamist,“ selgitas Vinni. Fakt, et metsatööd toimuvad sertifitseeritud metsas, ei põhjusta Vinni sõnul tööprotsessis suuri muudatusi. „Paberimajandus ehk on veidi keerulisem. Aga töid teeme me igas metsas ühtemoodi säästlikult ja keskkonnasõbralikult. Selline tööde korraldus on meie ühistus igapäevane,“ lisas Vinni.
Metsameister lisas, et raie järel on plaanis metsauuendus. „Omanik vaatab tulevikku ning koostöös ühistuga paneb langile kasvama uue metsapõlvkonna. Tema teadlik valik oli ka see, et raiesse läks vaid osa raiekõlbulikust metsast.”

Rasked metsamasinad läbivad pikemaid vahemaid treileritel.

Kui mõnikord tekitavad metsatööd, eriti saadud materjali väljavedu üle naaberkinnistu, naabrite vahel vaidlusi ja isegi tüli, siis Põlva Metsaühistus osatakse neid ennetada. „Meie jaoks on loomulik, et töid planeerides suhtleme kõigi nendega, keda tulevased metsatööd puudutavad. Seda nõuavad ka PEFC sertifikaadi tingimused, kuid meie oleme seda teinud enne sertifitseerimist ja teeme seda ka sertifitseerimata metsa puhul,“ rääkis metsameister.

Metsamaterjali sortimentide tundmine on metsameestele oluline oskus.

Ühistu esindajatel tuli vastata ka ühele küsimusele, mida tihtilugu esitavad ühistuga mitteseotud metsaomanikud – miks on metsaomanikule üldse metsaühistut vaja? Kasvava metsa raieõiguse saaks ka mõnele erafirmale müüa ning omanik oleks muredest prii. Metsaühistu vastus küsimusele on aga väga lihtne – erinevalt eraettevõttest ei lõpe metsaühistu suhtlus metsaomanikuga siis, kui lõpevad tööd metsas. Metsaühistud tegutsevad metsaomanike heaks ja kasuks kogu aeg.

The post Metsandustudengid tutvusid metsatöödega appeared first on Metsaühistu.

Metsatöid tutvustasid Läänemaa Metsaühistu metsameister Jarro Mihkelson (vasakul) ja tegevjuht Mikk Link.

Pärast lühikest jalutuskäiku metsarajal algas õppimine: „Tulime just üle rohtu kasvanud langi ja jäime siia seisma. Kas märkate, et olete sattunud männi- ja kuusekultuuri piirile?”. Nüüd avastasidki kõik enda ümber kolm aastat tagasi istutatud ja juba kahel sügisel hooldatud männi- ja kuusetaimi. Kuid miks peab istutama ja hooldama, kui mets kasvab ise? Küsijad said teada, et istutatud ja hooldatud mets annab tulu aastas üle 100 €/ha, aga peamiselt lehtpuuliikidega ise uuenev mets annab tulu poole vähem. Nii jääb maa tootmispotentsiaal kasutamata. Et metsaomanikel oleks kergem istutamiskulutusi kanda, on olemas ka riigi toetus. Metsaühistust tasub küsida, kui suur ja mis tingimustel.

Valgustusraie mõju

Järgmisel Metsaühistu hooldatud objektil sai näha metsakasvatuse järgmist etappi – valgustusraiet. Ühel pool sihti oli tehtud raie ning nähtu tekitas küsimusi – miks vedeleb hooldatud metsa all nii palju ilusat küttepuitu? Tavaliselt jäetaksegi valgustusraiel maha võetud puud metsa alla. Need on läbimõõdult küllalt peenikesed ning kasvavaid puid vigastamata oleks neid tehnikaga keeruline ja kulukas välja tuua. Kui mets asub aga omaniku sauna taga, saab ta loomulikult raiutu küttepuudeks teha.

Teisel pool sihti paiknes püsielupaiga sihtkaitsevööndisse jääv ala, kus sama vana mets on hooldamata. Nii tekkis võrdlusvõimalus – seal on puid tunduvalt rohkem, kuid nende kasv on aeglasem ja mõõtmed väiksemad. Nägime ka kaitse põhjust – ilusasse küpsesse palgimännikusse jääv merikotka pesapuu. Kokku 40 ha meid võõrustanud Carli parimat metsa on range kaitse all – ta ei tohi seda ei hooldada ega kasutada ning osa aastast ei tohi ta seal liikudagi. Kahjuks pole viimastel aastatel tema kinnistul enam kotkaid olnud. Carli õnneks kuulub kaitsealune metsaosa Natura 2000 võrgustikku, mis tähendab, et ta on Metsaühistu abiga saanud igal aastal selle ala pealt kompensatsiooni.

Harvester ja saemees

Pärast lõunat said metsakooli õpilased näha raietööd. Ühele joonele pandi harvester ning Läänemaa Metsaühistu metsameister ja raiesportlane Jarro Mihkelson. Aja peale vahetati saeketti ning seejärel liiguti langetama, laasima ja puud järkama. Jarrol käis ketivahetus maailmatasemel 10 sekundiga ja edu harvesteri ees oli silmnähtav. Langetamisel jõudis harvester aga saemehe ühe puu kohta sorti lõigata neli. Juurde sai räägitud, et metsaomanik ei kasvata küttepuud ja palk ei lähe ahju ehk iga puu tuleb kasvatada ja lõigata nii, et sellest saadav materjal oleks kõrgeima kvaliteediga.

Metsakooli viimane tund andis kõigile osalejatele võimaluse praktika korras ise raiet teha. Peale Metsaühistu juhi Miku lühikest loengut ohututest töövõtetest said kõik omanimeliste kiinidega valgustusraiega peale hakata. Rõõm oli nii juhendajatel kui ka osalejatel tõdeda päeva kasulikkust, kui oma silmaga võis kogeda valguste jõudmist ka kõige tihedama võsa alla.

MIKK LINK
Läänemaa Metsaühistu tegevjuht

The post Metsakool: Kuidas targalt metsa majandada ja mis on metsa eluring? appeared first on Metsaühistu.

Kuna kõige parem õpetaja on isiklik kogemus, võttis Läänemaa Metsaühistu ette ja viis Haapsalu põhikooli 8. klassi poisid metsa. Kaugele polnud vaja minnagi – Haapsalu linnale kuulub ligi kolmsada hektarit metsa. Sissejuhatuseks uuris Läänemaa Metsaühistu tegevjuht Mikk Link poistelt, et kui paljude peredele kuulub metsa. Ligi pooled poisid tõstsid käed.

Metsas uudistamist jätkub.

Seejärel asuti asjatundjate juhendamisel uurima metsanoorendikku. „Poistel oli palju avastamisrõõmu – nägime maapinna ettevalmistuse jälgi, leidsime noored männi taimed ning tõdesime, et tarvilik oleks teha kultuuri hooldust,“ rääkis Läänemaa Metsaühistu tegevjuht Mikk Link.

Seejärel läks asi veelgi huvitavamaks – ühistu metsameister Jarro Mihkleson tutvustas mootorsaega töötamist ja ohutust. Mootorsaag võib olla väga ohtlik, rõhutas Mihkelson ja hüüdis: „Kõik vabatahtlikud, kellel kodus paar tagavarajalgu olemas saavad ise mootorsaega saagida!“ Ühtegi tingimustele vastavat vabatahtliku siiski ei leidunud. Nii haaras metsamees ise sae ning näitas poistele, kuidas käib ühe puu langetamine. Maa värises jalge all, kui puu langes. Huvilised lugesid kännult kokku ka aastarõngad ning said puu vanuseks 90 aastat. Langetatud puu läheb hiljem kasutusele tööõpetustundides.

Aastarõngaste lugemine nõuab täit keskendumist.

Kõige viimaks näitas metsameister ja raiesportlane Jarro Mihkelson, et metsatöö saab olla ka huvitav spordiala. Saeketi vahetamist demonstreerides tuli ajaks veidi üle kümne sekundi!

The post Metsaga tuleb tutvust teha juba varakult! appeared first on Metsaühistu.