Igapäevaselt hoopiski haridusvallas tegutsev Mati Sepp iseloomustab ennast kui väikeomanikku. Ligikaudu seitse hektarit (pool sellest Harjumaal ja pool Läänemaal) metsa on aga tegelikult Eesti keskmine metsaomand. Tõsi – majandada on seda raske ning seepärast tekkis Matil ka kümmekond aastat tagasi huvi Metsaühistu vastu. „Eelkõige tõukas liituma huvi ühistegevuse ning pakutavate teenustega metsandusalaste koolituste ja nõustamis kohta,“ räägib metsaomanik. Pakutavate teenustega on ta kursis, kuid endal pole veel olnud vajadust midagi suuremat ette võtta. Küll aga on see lähiaja plaan: „Ette tuleb võtta poolteist hektarit lageraie metsastamist, neli aastat tagasi oli suur tuulemurd,“ plaanib metsaomanik.

Harjumaa mees Hannes Matsina on tegelikult riigiteenistuja, kuid huvi metsa vastu oli tal juba ammu. Nii saidi kolmteist aastat tagasi ostetud Saue kanti jupp metsa – kokku ligi seitsekümmend hektarit. Loogiliseks sammuks oli seejärel liitumine Metsaühistuga: „Kümme aastat tagasi liitusin metsaühistuga. Tol ajal hakkasid nad arenema ja algaja metsaomanikuna oli ka mul sellist tuge vaja. Sel ajal oli ühistus ka liikmeid vähe, aga abi oli suur. Kõik esimesed tööd – lõikamised ja hooldused tegin metsaühistu abiga,“ meenutab Hannes. Ta toob välja ka sellise huvitava fakti, et just tema oli Põhja-Eesti Metsaühistu esimese metsameistri esimene klient.

Ühistu tööga jääb Matsina üldiselt rahule. „Varem oli rohkem abi vaja, aga viimasel ajal olen ise hakkama saanud. Ega tegelikult suuri töid pole ka teinud. Ühistust välja astumist pole kaalunud, hiljuti oli ka paar väga huvitavat õppepäeva, kus sain osaleda. Ja abi sain ka uue metsamajanduskava koostamisel. Seda ju ise ei saa, tuleb ikka läbi ühistu teha.

Kümne aastaga on ühistu kasvanud, muutunud teenuste pakkujaks. Mulle isiklikult meeldiks küll väiksem ja kodusem ühistu, aga ilmselt oleks siis teenuste valik väiksem. Eks muidugi suure ühistu sees saab ka väiksema seltskonnaga suhelda ja ühiseid asju arutada. Aga muidugi sellist isiklikku sidet enam ei ole, nagu alguses oli,“ räägib metsaomanik.

Mitmeid mõtteid on Matsinal ka metsanduse tuleviku kohta – nimelt on ta veendunud, et maaelu seisukohalt oleks seda valdkonda vaja rohkem toetada. „Mina tahaksin ise oma metsa rohkem üles töötada. Algusaastatel anti toetust ka tööriistade ostuks, aga nüüd seda enam ei ole. Aga kogu tehnika on nii kallis, et ise endale seda hankida ei jõua. Tegelikult tahaks, et oleks ka selline toetus, mis aitaks materjali väärindada – tuleks rohkem väikseid saekaatreid ja asju maale.“

The post Metsaühistu pakub metsa majandamisel omanikule kindlust appeared first on Metsaühistu.

Olukord hakkas muutuma peale aastat 2000, kui Soome-Rootsi eeskujul hakati ka Eestis mõtlema ühistutest kui metsade majandamisega tegelevatest ühendustest. Samuti oli mõttes elavdada erametsaomanike puidumüüki läbi ühistute ühistegevuse. Selleks alustas SA Erametsakeskus ka aastal 2008 ühistute puidumüügi elavdamise projekti. Projektis lõid kaasa mitmed metsaühistud üle Eesti.

Samal ajal oli ka mitmete metsaühistutes tegutsevate inimeste peas tekkinud mõte, et metsaühistud võiksid tegutseda ka puidumüügiga. Kuna aga ühe ühistu puidukogused ei pruugi suurte ostjate huvi ärata, oleks kasulikum pakkuda ostjatele mitmete ühistute puitu korraga. Nii oleksid kogused suuremad ja ka ostjate huvi suurem.

Üheks selle mõttega ringi käivaks meheks oli pragune Viru-Lemmu Metsaseltsi juhatuse liige Guido Ploompuu. Tegudemehena astus Guido ka järgmise sammu ning koos samamoodi mõtlevate metsameestega pandi alus tulundusühistule Keskühistu Eramets. „Veidi varem oli Erametsakeskus algatanud majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime just neid ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Nii see asi hakkas ja minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu,“ meenutab Ploompuu.  

Keskühistu Eramets oli ja on ka praegu üsna ainulaadne ühendus, mis erineb oluliselt Põhjamaades levinud ühistute süsteemist. SA Erametsakeskuse juhatuse esimees Jaanus Aun tõi mõned momendid välja juba 2010. aastal. „Keskühistu Eramets liikmelisus erineb oluliselt Põhjamaade mudelist. Nimelt, kui Soomes ja Rootsis kuuluvad suures piirkonnas tegutsevate ühistute liikmeskonda metsaomanikud otse, siis Eestis saab metsaomanik olla keskse turustusorganisatsiooni liige üksnes kohaliku metsaühistu kaudu. Tõenäoliselt on selline ülesehitus ühistu tegevuse algfaasis ainuvõimalik.“ Aun lisas, et hoolimata metsaühistute-kesksest ülesehitusest saavad keskühistust kasu eelkõige metsaomanikud – suurenevad puidumüügivõimalused  ning suurematelt kogustelt on hind parem.

Keskühistu tõestas end kiirelt. Kui asutajateks oli neli metsaühistut, siis 2010. aastal oli liikmeid juba 11. Tegelikult oli huvi Keskühistu vastu juba asutamisajal oluliselt suurem kui neljas ühistus, kuid kaasalõõmine nõudis mitmete formaalsuste täitmist. Näiteks Põlvamaa Metsaühistu asutajaliikmete seas ei ole. Kuna oli „mäsu-aeg“ ja puidumüük pidurdunud, oli ka tookord ühistuga seotud Tarmo Leesi ja Kalle Petersoni sõnul vaja leida ise metsaomanikele mingisuguseidki müügivõimalusi. Neid ka leiti.

„Selleks ajaks käis puidu müük juba üle Eesti tegutseva keskühistu Eramets kaudu, mille metsaühistud asutasid 2009. aasta kevadel. Meie metsaselts asutajaliikmete seas polnud, kuna meil ei olnud selleks tookord üldkoosoleku volitust. Volitus oli küll, aga teistsugune, kuna olime natuke varem jõudnud sinna, et turul tegutsemiseks oleks vaja metsade majandamisega tegelevat tulundusühingut. Põlva Metsaomanike Seltsi 2009. aasta üldkoosolek võttis vastu otsuse, et see tuleb asutada oma metsaseltsi juurde. Juhatusel oli ülesanne see asutada.

Kuna kohe tuli peale keskühistu asutamine, jäi meil oma tulundusühing tegemata. Olime keskühistu alustamise juures, tegime koostööd ja sügisel 2009 astusime ka liikmeks. Kui seni müüsid majandusliku koostöö projekti osalised metsaühistud saeveskitele puitu oma nime all, siis 2009. aasta augustis-septembris tehti lepingud ringi. Saeveskite elu läks ka sellega lihtsamaks, et kõik müügid hakkasid käima läbi keskühistu Eramets,“ meenutasid Lees ja Peterson.

Ühistute ühine puidumüügisüsteem ehk Keskühistu Eramets sai hoogu iga asutamisjärgse kuuga. Mõnesajatihumeetrisest igakuisest müügimahust jõuti 2009. aasta lõpuks kuu 5000–6000 tihumeetrise müügikäibeni.

The post Keskühistu Eramets andis metsanduses ühistegevusele uue hingamise appeared first on Metsaühistu.

Üks Eesti erametsaomanike koostöö edendaja on elupõline metsamees Guido Ploompuu, kes on olnud nii Erametsaliidu kui ka Keskühistu Eramets alguse juures. Ja mitte ainult olnud – aastatel 1993-2008 oli Guido Eesti Erametsaliidu juhatuse liige ning juhatuse esimees 2006-2008. 2005. aastal pälvis ta tiitli Erametsasõber.

Lisaks sellele on Guido Ploompuu ka Viru-Lemmu Metsaseltsi asutaja ja käimalükkaja. Lääne-Virumaa lõunaosas tegutsev metsaühistu asutati 1999. aastal, asutajaliikmeid oli paarkümmend, praegune liikmete arv jääb kahesaja viiekümne kanti. Eriti uhke on Guido Ploompuu 2004. aastal rajatud 4-kilomeetrise metsandusliku õpperaja üle. Paraja jalutuskäigu pikkusel rajal saab näha erinevaid puuliike ning erinevaid metsastamise võimalusi raiesmikel ja endistel põllumaadel. Viru-Lemmu Metsaseltsi tegemistest juttu alustasimegi.

„Tegutseme seal Pandivere lõunaservas, kus on väga viljakasd metsad. Ja kuna me oleme endale pühaks missiooniks võtnud, et kõik alad tuleks uuendada, siis uuendamegi igal aastal kusagil 75 hektarit. Liikmete arv ei ole meil ju suur ja see pindala on meie jaoks päris arvestatav. Igal aastal paneme kasvama ligi 150 tuhat taime. Tahame metsaomanikule pakkuda ikka seda täispaketti teenuseid – uuendamisest puidu müügini.“

Kuidas sinust endast metsamees sai?

„Mul omal on muidugi metsanduslik taust, 79 lõpetasin EPA, siis olin paarkümmend aastat riigimetsasüsteemis metsaülem ja kui see likvideeriti, siis olin vahepeal vallaametis. Mitmesuguseid ameteid sai peetud. Viimased paarkümmend aastat olen ka konsulent, aga kuna meil ühistus konsulent on, siis toimetan seal metsaseltsis puidu varumise poole pealt.“

Kümme aastat tagasi olid sina üks neist, kes panid alguse Keskühistule Eramets. Kas oli tookord usku, et ühistegevusele saab panustada?

„Keskühistuga oli nii, et me Kalle Põlluga (Põhja-Eesti Metsaühistu) nägime, et niisugune ühistuline tegevus peaks hakkama toimima. Umbes samal ajal oli Erametsakeskus algatanud majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime just neid ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Kallega olime algul vedajad selles projektis, Kalle pani põhikirja kokku ja kutsusime seltskonna kokku. Nii see asi hakkas ja minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu.“

Kas jääd looduga rahule? On praegune Keskühistu Eramets enam-vähem selline, nagu kümme aastat tagasi lootsite?

„Mina olen küll rahul. Kõige tähtsam asi on see, et kui läbi metsaühistute korraldame neid teenuseid (puidu müük ja taimede ühistellimused), siis igaühel endal teha oleks see asi raskeks läinud. Aga meil on Keskühistu struktuur ja organisatsioon paigas ja oleme rahul selle asjaga. Kui iga metsaühistu peaks ise asju ajama – sõlmima lepinguid, aja asju, õiendama partneritega – siis oleks see väga raske. Praegune Keskühistu on ikka tõsine teine tase juba.“

Kuidas üldse metsandusliku ühistegevuseni jõudsid, esialgu Erametsaliitu?

„Kuna mul on metsanduslik taust, siis – see oli vist 93. aastal – juhtusin Erametsaliidu koosolekule. Siis juhtis (Toomas) Lemming (Erametsaliidu endine tegevjuht) seda asja. Ja sellest ajast olen ma asjas sees olnud – Erametsaliidu juhatuses, paar aastat olin ka juhatuse esimees. Nii see asi edasi läks. Eks me alustasime ka oma metsaseltsiga kakskümmend aastat tagasi, kui paar meest minu juurde tulid, et teeme oma seltsi. Siiamaani olen tegev. Niikaua kuni jõudu ja tervist on.“

Kas omanikule tasub ühistegevus ära?

„Omanikule on kõige olulisem metsaühistu. Sealt hakkab kõik pihta. Keskühistus tegeleme puidu müügiga, Erametsakeskus vahendab toetusi, aga kohalikust ühistust algab kõik pihta. Need on kohaliku metsaomaniku jaoks vahelülid. Ja noh sellepärast ei taha me ka oma ühistut väga suureks ajada – praegu on meil olukord, kus tunneme kõiki metsaomanikke. Kui me nüüd väga laiaks läheme, siis meil ühistu liikmetega kontakt kaugeneb. No näiteks kui me sel aastal Jaanil raiusime, siis järgmine aasta ma tean, et nüüd tuleb tal istutada. Ja veel paari aasta pärast saan ma talle meelde tuletada, et nüüd on õige aeg hooldada. Tähendab kogu see pakett on mul peas. Aga kui sul on seal tuhat liiget, siis tuleb terve kontor asutada. Raegu aga käime oma paari-kolme inimesega oma paarisajast liikmest üle. See ongi paras, nii kolmesajaliikmeline ühistu. Kõik teavad üksteist.

Ja see on ka selline piirkondlik lähenemine. Meil on ka liikmeid mujalt Eestist, aga põhimass ikkagi Lõuna-Virumaalt, kohalikud elanikud. Nii me oleme piirkondlik ettevõtmine.“

Mida arvad praegusest metsandusest?

„Metsandus on ikkagi selline asi, kus iga inimene arvab, et ta oskab seal kaasa rääkida. Kui sul millestki muust rääkida ei ole, siis räägid ikka metsandusest, kuigi sul endal metsa ei pruugi ollagi. Aga mina olen ikkagi sellise klassikalise metsanduse taustaga ja ma tean, et mets on selline organism, et kui ta on vana, siis tuleb raiuda. Ja kui mõni paduroheline tahab metsa kaitse alla võtta, siis palun väga – ostke endale mets. Ostke igaüks endale kaks hektarit ja kaitske seda. Aga eks see olegi põhimõtteline küsimus – kas mets on majandamiseks või on ta selline kultusobjekt. Ma leian, et meil on tegelikult kaitstavaid metsi küllalt. Aga mets on alati ilus – ilus on vaadata noorendikku, aga ilus on ka raieküps mets. Ja mõlemal on minu meelest ühesugune väärtus.

Kaitsmine peaks käima läbi omaniku. Omanik peab teadma, mida ta tahab. Minu meelest pole mõtet neid suuri piiranguid seada. Aga eks nende metsaomanike ettevalmistus on ka erinev. Võibolla mõnele peabki kõike ette kirjutama. Eks ma olen ise ka näinud metsaomanikule, kellele tuleb öelda, et siit ei tasuks raiuda, et selliseid asju tasuks säilitada. Eks see ole ka metsaühistu roll – olla metsaomanikele õpetaja-kasvataja.“

Intervjuu ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja

The post Guido Ploompuu – ühistegevuse usku metsamees appeared first on Metsaühistu.

Eesti riigi omaenese metsanduse sünd oli raske – riigikorra muutus, omandireform, uute riigistruktuuride asutamine… Lisaks Vabadussõda. Nii pole imestada, et noorel riigil oli palju muresid ning metsi nähti eelkõige rahaallikana. Olukord oli üsna hull ka tosinkond aastat hiljem, nii et metsandusteadlane Oskar Daniel kirjutas ajakirja Eesti Mets 1930. aasta avanumbris: “Talumetsad on juba tublisti lagastatud, sealt pole enam palju loota, ka endistele omanikkudele tagasi antud metsad on varsti läbi, jäävad järele ainult riigimetsalangid.” Talumetsanduse arendamist oli metsameeste seas juba varemgi kaalutud ning lahenduseks peeti metsaomanike nõustamist ja ühistegevust. Asja võtsid ette metsandusametnikud, tsiteeritud Danielgi oli 1929. aastast Tartu Metsaühingu esimees.

1930. aastal erametsaomanike koondumine (või õigemini koondamine) jätkus ning mitmete metsandusasutuste ja organisatsioonide (Metsade Peavalitsus, Akadeemiline Metsaselts, Eesti Metsateenijate Ühing) eestvõttel koondati üle riigi asutatud metsaühingud Eesti Metsaühingute Liitu. 1930. aasta 14. veebruaril asutatud liitu kuulus 15 metsaühingut ning 10 metsameeste kutseorganisatsiooni.

Liitu kuuluvate metsaühingute ülesandeid kirjeldas Riigimetsade Ameti juhataja Jaan Luik ajakirjas Eesti Mets (mai, 1930) järgmiselt: ”
1) oma ümber koondada asjast huvitatud laiemaid ringkondi, – põllupidajaid, metsaomanikke, seltskonna- ja riigitegelasi, metsateenijaid, agronoomilist personaali j.n.e.,
2) metsanduslisi teadmisi ja oskust rahva seas levitada, organiseerida metsanduslist nõu- ja abiandmist;
3) ergutada ja korraldada põllumajanduseks kõlbmata maade metsatamise töid ja anda juhatust olemasolevate talumetsade ratsionaalseks kasutuseks, kasvatamiseks ja majandamiseks.”

Lisaks nendele ülesannetele tegelesid metsaühingud metsauuenduseks vajalike seemnete ja istikute hankimisega, metsaomanike nõustamisega, metsanduskonsulentide töö korraldamisega, metsapäevade korraldamisega, metsandusliku “propagandaga”, kirjastustegevusega… Julgelt võib tõmmata paralleele praeguste metsaühistute tegevusega!

Huvitav on märkida, et ka metsandustoetuste ajalugu ulatud läinud sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Nimelt asutati 1934. aasta metsaseaduse alusel Metsamajanduse Kapital, mille vahenditest maksti juba 1936. aastal parimatele talumetsade uuendajatele “preemiat” – 10-15 krooni ühe hektari uuendatud metsapinna eest. Kuna istikud olid riigi poolt tasuta, kattis saadud summa tehtud tööde kulud täielikult. Kavas oli toetusi laiendada, kuid plaanidele tõmbas kriipsu 1940. aasta.

Veel Eesti Metsaühingute Liidu kümnendal aastapäeval rääkis liidu esimees Jaan Luik tulevikust. Vahendab Eesti Mets (juuli, 1940):

“Asudes oma tegevuse teise aastakümne lävel loodab EMLiit sel ajajärgul saavutada suuremaid praktilisi tulemusi kui seni. Et talumetsanduse arendamisele kindlamat majanduslikku tuge anda, tuleb luua talumetsanduse arendamise fond, kuhu summad laekuksid eksporditavailt metsamaterjalidelt võetavast maksust ning riigieelarve korras ja metsamajanduse kapitalist määratud summadest. Fondist tuleks katta kõik talumetsanduse arendamisega seoses olevad kulud. Talumetsanduse intensiivsema arendamisega aitame kaasa meie majanduselu tõusule, kuid muudame kaunimaks ka meie maastiku ja kodude ümbruse.”

Neid plaane ellu viia enam ei jõutud. 1940. aastal lõppes ajutiselt metsanduslik ühistegevus Eestis. Nõukogude korra poolt maha surutud Metsaühingute Liidu tegevus taastus mingil määral küll Saksa okupatsiooni ajal, kuid 1944. aasta lõpetas selle lõplikult. Ühistegevust sai taas alustada alles iseseisvuse taastamise järel. Uus algus metsanduslikule ühistegevusele pandi 1992. aastal.

Artikli koostamiseks on kasutatud ajakirja Eesti Mets materjale ning Ivar Etverki ja Toivo Meikari raamatut “Era- ja põllumajandusmetsad Eestis” (Tartu, 2008).

Pildid: https://www.vanadpildid.net/component/pictures/?collection=Marko%20M%C3%A4nd

The post Eesti metsanduslik ühistegevus sai alguse juba 1920ndatel aastatel appeared first on Metsaühistu.