Nüüd, kui tähistame Metsaühistu kümnendat juubelit, otsisime üles metsaomaniku, kes Metsaühistusse, täpsemalt Põhja-Eesti Metsaühistusse on kuulunud kümme aastat. Harjumaal elav Jüri Kriisemann kinnitas, et tookordset otsust pole ta kordagi kahetsenud. Vastupidi, ühistu on pakkunud talle abi, mida enne ühistusse kuulumist polnud üksikul metsaomanikul võimalik saadagi.

Alustame Jüriga juttu hoopis sellest, kuidas temast sai metsaomanik?

Metsaomand tuli pärandusena. Vanaisal oli maad ja metsa Kose vallas ja peale isa surma tuli maa ja mets mulle üle. Metsa on sealt ligi üheksa hektarit. Põllumaa rentisin ühele kohalikule põllumajandusettevõttele välja, aga metsa otsustasin ise majandama hakata ja seda mitte müüa. Mul on kaks poega, üks kümneaastane ja teine kahekümne kuuene ja nüüd siis kolme mehega seda metsa majandamegi. Nii et mehed on metsa planeerinud ja otsustanud, et meie seda ära ei müü!

Kuidas tuli otsus metsaühistuga liituda?

See tuli kergelt. Selles mõttes, et ma elan ise praegu Harku vallas ja mets on Kose vallas. Ise satun ma sinna harva, vanemate haua peal koristamas ja sõpradel vahel külas, aga ma ei ole seal püsivalt kohal. Seega pole mul ka pidevat ülevaadet, et mis seal toimub. Ja esimesed katsed, mis ma tegin, et seda metsa hallata – et keegi tuleks mulle sinna saagima või võsa lõikama – need põrkasid eitavale vastusele, kui tegijad kuulsid, kui vähe mul seda metsa on. Siis sain vallast metsanduskonsulendi kontakti ja sealt edasi kasvas juba välja püsiv koostöö metsaühistuga.

Olete selle koostööga kümne aasta jooksul rahul olnud?

Ma olen väga rahul! Ma olen muidugi selline passiivne metsaühistu liige, vahepeal ma käisin tihedaamalt aastakoosolekutel, aga nüüd viimasel ajal olen ka kedagi volitanud enda asemel. Aga väga rahul olen küll.

Kas metsaühistu on selle kümne aasta jooksul kuidagi muutunud?

Ei oska öelda, et oleks. Minu meelest toimetavad nad seal väga hästi. Muidugi, selle aja jooksul on seal olnud mitmeid minuga tegelenud konsultante, mõned on nooremad ja vihasemad, kes tulevad ka kohapeale ja tegelevad kohe metsas. Minu põhimure oligi varem see, et ma tahtsin, et keegi tuleks minuga metsa ja räägiks mulle minu metsast, et mis seal toimub. Ja sellega ma jäin enne metsaühistu liikmeks astumist jänni, sest keegi lihtsalt ei tulnud sinna. Aga siis kolme mehega olen ma seal käinud ja olen tõesti väga palju abi saanud, nii kaardi pealt kui ka puid takseerides. Minu üks kõige ebameeldivamaid hetki metsaomanikuna oli see, kui ma tahtsin oma abikaasa viia kodumetsa maasikale ja see mets oli nii võsa täis kasvanud, et ei jõudnudki nende maasikateni välja! Siis oli mul nii piinlik, et tellisin koha ühistu kaudu töö, mis seisnes võsa lõikamises ja metsaaluse puhastamises. Ja siis sai langetatud ka otsus, et kui mõne puu maha võtame, paneme kohe uued kasvama. Nüüd olemegi kolm korda metsa raiunud ja kolm korda ka istutust teinud. Ja maasikad koos kaskedega kasvavad nüüd koos – kolmeaastased kased ja igal aastal maasikad.

Järgmiseks tööks on siis hooldusraie?

Nüüd ongi see eesmärk, et hoida igasugused muud „kasvajad“ sealt eemale, mis siis väikeste kuuskede-kaskede kasvamist takistada võivad. Kuusk on iseenesest kindlam, tema tunneb rohu seest ka ära, aga lehtpuudega on keerulisem. Ma olengi kaske istutanud, see puu mulle väga meeldib, ja pärast on ühistust ka öeldud, et minu metsa pinnas on suhteliselt kruusane ja sinna ainult kuuske istutada ei saagi. Kask on tugevam ja toetab oma juurtega kuuski. Aga loodus lisab ka oma – sinna on kuskilt tekkinud jalakat ja linnud vist on toonud tamme. See mets areneb väga mõnusalt seal.

The post Staažikas metsaühistu liige metsaomanik Jüri Kriisemann appeared first on Metsaühistu.

EESTI KESKMINE METSAOMANIK AASTAL 2009 – ANDRES TAMM

Kõrgharidusega, vanus 46 aastat, sündinud märtsikuus, elukoht Harjumaal. Andrese metsamaa suurus on 6,1 hektarit ning see asub ühel katastriüksusel Harjumaal. Andres on üks 93271-st Eesti erametsaomanikust.

Metsaomanikuks sai ta hiljuti, kui sai kätte omandireformi käigus tagastatud metsamaa. Tegu on metsaga, millest 27% on küpset, 12% valmivat, 39% hektarit keskealist, 5% latimetsa ja 1% hektarit noorendikku. Ehk metsa vanuseline jaotus kopeerib enam-vähem täpselt kogu Eesti metsa vanuselist jaotust.

Kasvukoha järgi on Andrese mets palumets (kõige levinum metsatüüp Harjumaal), kus peaks kasvama kõige enam mändi. Kuna aga Andrese mets on statistiline keskmine, siis tema metsas kasvab peamiselt kaske (32%), veidi vähem mändi (27%) ja kuuske (25%) ning veidi ka halli leppa (9%). Keskmine puidu tagavara on ühel hektaril 188 m3.

Suure tõenäosusega ei ole Andrese mets inventeeritud, sest 2010. aastal oli Harjumaa erametsadest inventeeritud vähem kui pool. Seega pole Andresel ka kehtivat metsakorralduskava ning erametsaomanikele suunatud toetusi ta taotleda ei saa (erinevaid toetusi sai 2010. aastal vaid 4,6% erametsaomanikest). Ka ei kuulu Andres veel Metsaühistu ridadesse (2010. aastal oli ühistegevusega liitunud vaid 2,6% erametsaomanikest).

Keskmine metsaomanik ei olnud 2009. aastal eriti aktiivne metsa majandaja (erinevaid metsamajanduslikke tegevusi kavandas 2010. aastal vaid 12% füüsilistest isikutest metsaomanikke), seega pole Andresel vaja planeerida ka metsauuendust, mida 2009. aastal plaanisid erametsaomanikud teha vaid 6% neile kuuluvast metsamaa pindalast.

Mille poolest erineb siis Andres Aivarist ehk mis on peamised erinevused 2009. ja 2018. aasta erametsaomanike vahel? Eelkõige on kasvanud erametsaomanike aktiivsus oma metsa majandamisel. Kui 2009. aastal planeerisid oma metsas erinevaid töid vaid vähesed metsaomanikud ning rõhuv enamus neist uuendusraieid, siis kümne aastaga on oluliselt kasvanud erametsaomanike soov ja tahe tegeleda ka metsauuenduse ning hooldusraietega. Samuti on kasvanud erinevaid toetusi taotlevate ja neid ka saanud metsaomanike arv. Kõige olulisem on aga erametsaomanike aktiivne liitumine ühistegevusega – kui 2010. aastal oli metsaühistutega liitunud 2,6% erametsaomanikest, siis praeguseks on metsaühistutes juba kümnendik erametsaomanikest!

The post Keskmine metsaomanik aastal 2009 appeared first on Metsaühistu.

2009. aasta algas lootusrikkalt, kuid lootus ei kestnud kaua – varem maailmaturul valitsenud puidunappus asendus ülepakkumisega ning hinnad kukkusid langusesse. See ei jätnud mõjutamata ka Eesti turgu, kus hinnad saavutasid madalseisu kevadel. Näiteks paberi- ja küttepuidu hinnad ei olnud kaugel nii madalast tasemest, et müüja oleks pidanud hakkama puidu metsast väljatoomisele peale maksma.

Kui 2007. aasta alguses maksis nii männi-, kuuse- kui kasepaberipuu keskeltläbi 29 eurot tihumeeter, siis aasta lõpuks olid hinnad kahekordistunud, küündides 61-67 euroni tihumeeter. Pärast 2008. aasta alguse tippu aga läks paberipuidu hind kiiresse langusesse, jõudes aasta lõpuks männi ja kuuse puhul 20,5 euroni ja kase puhul 27 euroni tihumeeter. Paberipuu hind langes ka 2008. aasta algupoolel, olles märtsikuus 18-18,5 eurot ja kasepuidul 20 eurot tihumeeter.

Paberipuu järsk hinnalangus tõi alla ka saematerjali toorme hinna. 2008. aasta alguse 70-77 eurolt langes palgi hind aasta lõpus 54-64 euroni tihumeeter. 2009. aasta märtsis oli hind veelgi langenud – männi- ja kuusepalgi eest pakuti 35-36 eurot ja kasepalgi eest 49 eurot tihumeeter.

Lisaks väga madalatele hindadele ei olnud turul puidu järele ka nõudlust. Ka selle põhjuseks oli aasta varem alanud ülemaailmne majanduslangus. Kui aastal 2007. valitses toormenappus ja puidu hinnad muudkui kerkisid, oli ka müüjaid palju. Puidutöötlejate laod said täis ning kui langes nõudlus paberpakendite ja ehitusmaterjalide järele, ei saanud laod ka tühjaks. Nii lõpetasidki paljud saeveskid palgi vastuvõtu ja metsaomanikel ei õnnestunud puitu turustada isegi pea olematu hinna eest.

Olukord hakkas muutuma 2009. aasta suvel, kui tõusu alustasid okaspuupalgi hinnad. Kõrgeimat keskmist hinda pakuti kase vineeripaku eest, nõudlust oli ka peenpalgile. Siiani langenud hinnad olid oluliselt vähendanud metsaomanike huvi raiuda ja saetööstustel olid hakanud varud lõppema.

Keskmised puidu hinnad Eestis aastatel 2009-2011

Kroonihinnad on ümber arvutatud eurodeks.

Aastaid puiduturu hinnaülevaateid koostanud metsandusspetsialisti Heiki Hepneri iseloomustus 2009. aasta kohta

Puiduvarujatel ja metsaomanikel seisis ladudes palju puitu, mida oli keeruline müüa. Eriti hull oli olukord kase sortimentide turustamisega, millele Eestis ei ole kasutust. Nüüd hakkab üldine nõudlus päev-päevalt elavnema ja märgata on ka palgihindade tõusmist. Metsa raiumise aktiivsus on aga jätkuvalt madal, mistõttu on tekkimas puidu defitsiit. Kolmanda kvartali seis: palginõudlus on väga hea ja hinnatrend tõusev, paberipuidu nõudlus on hea ja hinnatrend neutraalne, küttepuidu nõudlus on väga hea ja hinnatrend tõusev.

Tuginedes kohapealse tarbimise kasvule, mida pakkumine ei suuda hetkel rahuldada, võib prognoosida aasta viimaseks kvartaliks kõikide sortimentide hinnatõusu.
Paar kuud tagasi oli turgude leidmine väga raske ja puidule kasutuse otsimisega oleme tegelnud pidevalt. Tänase seisuga on enamik teise poolaasta puidust lepingutega kaetud.
Tagantjärgi tarkusega võib tõdeda, et siiani pole olnud madalamaid puiduhindu kui 2009. aasta kevadel ning 2007. aasta rekordhinnad ületati osaliselt alles 2018. aastal.

The post 2009. aasta kevadel kukkusid puiduhinnad madalaimale tasemele appeared first on Metsaühistu.

Olukord hakkas muutuma peale aastat 2000, kui Soome-Rootsi eeskujul hakati ka Eestis mõtlema ühistutest kui metsade majandamisega tegelevatest ühendustest. Samuti oli mõttes elavdada erametsaomanike puidumüüki läbi ühistute ühistegevuse. Selleks alustas SA Erametsakeskus ka aastal 2008 ühistute puidumüügi elavdamise projekti. Projektis lõid kaasa mitmed metsaühistud üle Eesti.

Samal ajal oli ka mitmete metsaühistutes tegutsevate inimeste peas tekkinud mõte, et metsaühistud võiksid tegutseda ka puidumüügiga. Kuna aga ühe ühistu puidukogused ei pruugi suurte ostjate huvi ärata, oleks kasulikum pakkuda ostjatele mitmete ühistute puitu korraga. Nii oleksid kogused suuremad ja ka ostjate huvi suurem.

Üheks selle mõttega ringi käivaks meheks oli pragune Viru-Lemmu Metsaseltsi juhatuse liige Guido Ploompuu. Tegudemehena astus Guido ka järgmise sammu ning koos samamoodi mõtlevate metsameestega pandi alus tulundusühistule Keskühistu Eramets. „Veidi varem oli Erametsakeskus algatanud majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime just neid ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Nii see asi hakkas ja minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu,“ meenutab Ploompuu.  

Keskühistu Eramets oli ja on ka praegu üsna ainulaadne ühendus, mis erineb oluliselt Põhjamaades levinud ühistute süsteemist. SA Erametsakeskuse juhatuse esimees Jaanus Aun tõi mõned momendid välja juba 2010. aastal. „Keskühistu Eramets liikmelisus erineb oluliselt Põhjamaade mudelist. Nimelt, kui Soomes ja Rootsis kuuluvad suures piirkonnas tegutsevate ühistute liikmeskonda metsaomanikud otse, siis Eestis saab metsaomanik olla keskse turustusorganisatsiooni liige üksnes kohaliku metsaühistu kaudu. Tõenäoliselt on selline ülesehitus ühistu tegevuse algfaasis ainuvõimalik.“ Aun lisas, et hoolimata metsaühistute-kesksest ülesehitusest saavad keskühistust kasu eelkõige metsaomanikud – suurenevad puidumüügivõimalused  ning suurematelt kogustelt on hind parem.

Keskühistu tõestas end kiirelt. Kui asutajateks oli neli metsaühistut, siis 2010. aastal oli liikmeid juba 11. Tegelikult oli huvi Keskühistu vastu juba asutamisajal oluliselt suurem kui neljas ühistus, kuid kaasalõõmine nõudis mitmete formaalsuste täitmist. Näiteks Põlvamaa Metsaühistu asutajaliikmete seas ei ole. Kuna oli „mäsu-aeg“ ja puidumüük pidurdunud, oli ka tookord ühistuga seotud Tarmo Leesi ja Kalle Petersoni sõnul vaja leida ise metsaomanikele mingisuguseidki müügivõimalusi. Neid ka leiti.

„Selleks ajaks käis puidu müük juba üle Eesti tegutseva keskühistu Eramets kaudu, mille metsaühistud asutasid 2009. aasta kevadel. Meie metsaselts asutajaliikmete seas polnud, kuna meil ei olnud selleks tookord üldkoosoleku volitust. Volitus oli küll, aga teistsugune, kuna olime natuke varem jõudnud sinna, et turul tegutsemiseks oleks vaja metsade majandamisega tegelevat tulundusühingut. Põlva Metsaomanike Seltsi 2009. aasta üldkoosolek võttis vastu otsuse, et see tuleb asutada oma metsaseltsi juurde. Juhatusel oli ülesanne see asutada.

Kuna kohe tuli peale keskühistu asutamine, jäi meil oma tulundusühing tegemata. Olime keskühistu alustamise juures, tegime koostööd ja sügisel 2009 astusime ka liikmeks. Kui seni müüsid majandusliku koostöö projekti osalised metsaühistud saeveskitele puitu oma nime all, siis 2009. aasta augustis-septembris tehti lepingud ringi. Saeveskite elu läks ka sellega lihtsamaks, et kõik müügid hakkasid käima läbi keskühistu Eramets,“ meenutasid Lees ja Peterson.

Ühistute ühine puidumüügisüsteem ehk Keskühistu Eramets sai hoogu iga asutamisjärgse kuuga. Mõnesajatihumeetrisest igakuisest müügimahust jõuti 2009. aasta lõpuks kuu 5000–6000 tihumeetrise müügikäibeni.

The post Keskühistu Eramets andis metsanduses ühistegevusele uue hingamise appeared first on Metsaühistu.