Meil on lõputu segadus metsa, maa ja süsinikuga. Räägitakse sidumisest, aga eri osapooled saavad sellest üsna erinevalt aru. Metsameestele on loogikavastane see, et LULUCF-i (maakasutuse ja selle muutuse ning metsanduse sektori) arvestuses on tähtsal kohal kogutagavara ehk süsinikuvaru.

Jah, saame süsinikku varuda ja hoida seda metsamaas ja sealses biomassis kinni, aga see on vaid pool tervest tehtest. Nii nagu varutud ja hoiustatud seeni ja marju ei saa igavesti säilitada, pole ka CO₂ puhul võimalik teda metsamaas lõputult kinni hoida. Olgu siis looduslike häiringute või bioloogilise küpsuse tulemusel hakkab ühel hetkel see seotud süsinik atmosfääri tagasi minema. Oma loomulikule ringkäigule.

Metsast saagu süsinikupump

Mitte metoodiliselt, vaid sisuliselt parema tulemuse annaks see, kui metsad toimiksid n-ö süsinikupumbana – eemaldaksid atmosfäärist pidevalt sinna lisanduvat fossiilset süsinikku. Teatud osa süsinikku läheks pikaealistesse puittoodetesse lukku ja allesjääv selliste toodete tootmiseks, mis asendavad fossiilseid lahendusi. Sel moel tekiks pikaajaliselt mitmekordne võit. Puittoodete osa arvestatakse praegu LULUCF-i sektoris ka vaid osaliselt. Eriti markantne on aga see, et LULUCF-i kontekstis tekib üsna palju süsinikuheidet ja pikaajalist negatiivset mõju selle varule hoopis looduskaitse tõttu! Soode ja niitude taastamisel raadatakse ehk muudetakse pöördumatult senist maakasutust metsamaast muuks maaks.

Eesmärkide ja reeglite konflikt

Loodust üritatakse purki panna ka looduskaitsega. Üks näide on Natura elupaigatüübid. Esiteks on tegemist ülimalt lihtsustatud tüpoloogilise käsitlusega muidu nii keerulisest loodusest. Looduskaitsepoliitiliselt teeb aga asja riigi jaoks keeruliseks see, et oleme Euroopa Liidule lubanud kaitsta teatud hulgal kirja pandud elupaiku – nii metsas kui niidul – ja tagada nende hea seisundi. Praeguse lähenemise kohaselt tagab riik seda kõike looduskaitse korralduse, sh valdavalt reeglite abil. Kaardile joonistatakse kaitse- ja elupaikade piire ning koostatakse reeglid. Suurem osa maaomanikke ei ole aga isegi teadlikud, et nende maadel asub selliseid alasid. Tean isiklikust kogemusest, et nii mõnigi eramaal asuv niiduelupaik on täna hoopis latiealine mets. Ja mõnes metsaelupaigas on noorendik. Seega üsna vähe tundub mulle siin olevat pikaajalist vaadet – mis saab siis, kui üks või teine elupaik ei vasta enam vajalikele nõuetele ega kirjeldustele?

Kaitseme või rikume?

Metsaelupaikade seas on palju selliseid, mis on tundlikud looduslikele häiringutele – kuidas tagada, et vana loodusmets või rohunditerikas kuusik ei saa üraskitest puretud ega tuulest pikali puhutud? Tegelikult on looduskaitse eesmärkide ja kavandatud meetmete vahel põhimõtteline konflikt. Küsimus ei ole ju looduskaitses iseeneses, vaid selle korralduses, mis praegu ei toeta parimal moel eesmärkide saavutamist.

Natura metsaelupaikade ümber tekitatud poleemika veeretatakse metsade majandamise kaela, kuigi tegelikult on tegemist looduskaitsekorralduse ebaõnnestumisega. Seega – olgu süsinik, elupaigatüüp, kaitsealune liik või kukeseen – loodust pikaks ajaks purki ei pista. Kui seda aktsepteerime ja teadvustame, siis astume alles esimese sammu selles suunas, et loodus saab päriselt hästi hoitud.

Maamajandusega seotud inimesed tajuvad looduses olevaid seoseid väga hästi ja just seetõttu oleksid nad head loodushoiu eestkostjad. Kui vaid oleks vähem asjatundmatuid ja ennekõike tahet vähendavaid reegleid ja arvamusi.

Priit Põllumäe, Keskühistu Eramets tegevjuhi kolumn ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.

The post Loodust purki ei pista appeared first on Metsaühistu.

Maksustatavad toetused

Üheks tulumaksuga maksustavaks toetuseks on praegu taotlemiseks avatud Metsameede (Metsaala arengu ja metsade elujõulisuse parandamise investeeringutoetus), mille rahastus tuleb Euroopa Liidust. Metsameetme abil toetatakse hooldusraieid (valgustus või harvendusraie), kasvavate puude laasimist ja ulukikahjustuste ennetamist. Toetus mõjutab kindlasti metsaomaniku aastatulu suurust, kuigi väljamaksmisel peetakse sellest kinni tulumaks.

Enne toetuse taotlemist tasub metsaomanikel hoolega läbi mõelda, kuidas taotlust esitada. Juhul, kui metsaomand on abikaasade ühisomandis või kuulub mets kaasomanikele, tuleks enne selgeks mõelda, kes millise metsaosa kohta ja millises mahus toetuse taotluse esitab. Põhimõte on see, et toetust on mõistlik taotleda väiksema aastatuluga omanikul, kellel on suurem tulumaksuvaba miinimum.

Kirjeldatud toetussummade jaotamist saab teha ainult siis, kui kõik ühis- ja kaasomanikud on metsaühistu liikmed. Seega tasub kõigil metsaühistusse kuuluvatel metsomanikel ka oma abikaasa või kaasomanik(ud) ühistu liikmeks vormistada.

Näide 1. Aastatulu optimeerimine

Metsaomanik X taotleb Metsameetme toetust 2 hektaril valgustusraie tegemiseks. Toetuse määr on 159 €/ha ehk toetuse väljamaksmisel suureneks metsaomaniku aastatulu 318 € võrra. Kui aga taotlejaks oleksid metsaomanik X ja tema abikaasa või kaasomanik Y ning nad taotleksid toetust kumbki ühele hektarile, suureneks kummagi aastatulu 159 € võrra.

Maksuvabad toetused

Ühis- ja kaasomanikel tasub planeerida ja läbi mõelda ka maksuvabade metsandustoetuste taotlemine. Saadud toetussummasid tuluna ei deklareerita ning see ei mõjuta metsaomanike aastatulu suurust ega maksuvaba tulu määra.

Lähiajal avaneb taotlemiseks metsauuenduse toetuse voor, millega Eesti riik toetab metsataimede soetamist ja istutamist, metsamaapinna ettevalmistamist ning metsauuenduse hooldamist. Kõigil ühis- ja kaasomanikel tasub arvestada, et siseriiklike toetuste eelarve on piiratud ning taotlejate arv on suur. See mõjutab otseselt saadava toetuse suurust.

Iga taotlusvooru puhul arvutatakse välja rahastamise määr, mille ulatuses makstakse igale taotlejale toetust. Kui toetust taotlevad aga kõik kaas- või ühisomanikud, on toetuse saajaid rohkem ning kokkuvõttes suureneb oluliselt ühis- või kaasomandis oleva metsaomandi kohta väljamakstav toetus.

Näide 2. Toetusmäära maksimeerimine

Metsauuenduse toetuse maksimaalne toetuse määr metsataimede soetamiseks ja istutamiseks on kuni 400 €/ha.

Metsaomanik X taotles 2017. aasta Metsauuenduse toetuse teises voorus toetust kahele hektarile soetatud ja istutatud taimedele summas 800 €. Kuna selles voorus oli rahastamise määraks taotleja kohta 378,40 €, laekuski metsaomanik X arvele toetus 378,40 €. Kui aga toetust oleks taotlenud metsaomanik X ja tema abikaasa Y (mõlemad on metsaühistu liikmed) kumbki ühe hektari uuendamiseks, oleks laekunud toetus olnud ligikaudu kaks korda suurem.

Metsa majandamine

Ühis- ja kaasomanikel tasub läbi mõelda tulude-kulude jaotus ka enne metsa majandamist, arvestades kehtivat tulumaksuseadust. Juba enne tööde algust tuleks omavahel selgeks teha, kuidas jagada saadud tulud ja katta tehtavad kulud. Need teemad tuleb kindlasti selgeks rääkida enne tööde-toimingute tegemist, sest tagantjärgi enam asju muuta ei saa.

Kõigi teemade puhul küsi kindlasti nõu ja abi lähimast Metsaühistust.

The post Millele peaksid ühis- ja kaasomanikud pöörama tähelepanu metsandustoetuste taotlemisel? appeared first on Metsaühistu.