Vajame platvormi, kus ühisosa leida, seisukohti kujundada ning parimaid praktikaid ja kogemusi vahetada. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja juba viiendat korda Tartus toimuv põllumajanduse aastanäitus seda kindlasti pakuvad.

Uues olukorras vajame uutmoodi praktikaid

Järjest rohkem on meie muutuvas kliimas ja seetõttu muutuvas poliitilises ja majanduslikus keskkonnas kõneainet pakkumas vajadus uute ja teistsuguste praktikate järele.

Kuidas toota toitu ja kasvatada metsa olukorras, kus muutub kliima ja on muutumas ühiskond ning kus meil on järjest rohkem konkureerivaid ja kohati ka väga vastuolulisi eesmärke? Oleme teistsuguses sotsiaalmajanduslikus reaalsuses kui 20–30 aastat tagasi.

Maamajandajad peavad seetõttu olema väga teadlikud, kiire reaktsiooni ja kohanemisvõimega ning tugevad. Me ei peaks ootama, et riik või teised huvirühmad lahendavad toidutootmise ja metsakasvatamisega seotud keskkonna­küsimused meie eest. Peame ise haarama juhtohjad meid puudutavates küsimustes ning seejuures praktikutena näitama, mis töötab ja mis mitte, mis on mõistlik ja mis mitte.

Meil puudub endiselt selgus, kuidas riik soovib edasi liikuda maakasutuse heitmetega seotud eesmärkide poole. Pole selge, kas ja kuidas hakkab meie kõikide elu ja toimetamisi mõjutama mulla­direktiiv või metsade raadamise ja degradeerumise algatused.

Meile on üha suuremaid ootusi ja eesmärke seatud seoses looduskaitse ja looduse taastamisega. Neid algatusi ja regulatsioone on väga palju ning nagu öeldud, on nad ka tihti vastuolulised.

Üha suuremad ja kohati vastuolulised eesmärgid

Näiteks kui soovime taastada poollooduslikku kooslust ja selleks on vaja raadata metsa, siis on justkui elurikkuse seisukohalt tore asi hoopis väga negatiivse mõjuga süsiniku sidumise seisukohast. Sealjuures läheb kogu negatiivne arvestus otseselt metsasektori kraesse, aga kaudselt puudutab see kõiki LULUCF-i ehk maakasutuse ja maakasutuse muutuse sektoris tegutsevaid osapooli.

Samuti ei ole sugugi välistatud, et sellel poollooduslikul kooslusel karjatatud loomade liha ei pruugi tulevikus olla võimalik turustada. Miks? Sest reeglite järgi on tegemist justkui sellise tootega, mis on soodustanud raadamist. Selliseid erinevaid nüansse hakkame me küllap lähiaastail veel ja veel avastama.

Esindusorganisatsioonide kaudu on meil jõudu

Selleks et terve talupojamõistus siiski kaduma ei läheks ja asjast tegelikult ka asja saaks, vajame me omavahelist koostööd. Jõudude ühendamist huvide kaitsel ja maamajanduse valdkondade edendamisel. Kui jääme vaid passiivseks või parimal juhul reaktiivseks, siis hakkavad põllumajandusest, toidutootmisest ja metsandusest rääkima need, kel sisuline puutumus nende tegevustega on olematu või väike.

Maaomanikud pakuvad ühiskonnale väga palju hüvesid ning peaksime nendega seotud aruteludes olema juhtrollis, mitte sabassörkijad.

Kutsun siinkohal kõiki maamajandajad ja -omanikke, ühistuid ning tootjaid astuma valdkonna esindusorganisatsioonide liikmeks! Ja mitte ainult. Ka esindusorganisatsioonid peavad järjest rohkem üle olema oma väiksematest eriarvamustest. See on ühine pingutus, et meie hääl ei läheks sel kiiresti muutuval ajal kaotsi.

Arvamuslugu ilmus algselt Põllumehe Teataja keskkonnas.

The post Huvikaitse on järjest vajalikum appeared first on Metsaühistu.

Moel või teisel korraldatav süsinikukaubandus kogub rohepöörde kiiluvees tuure, olgu selleks siis riikidevaheline kvootidega kauplemine, maale n-ö ökoloogilise hinnalipiku lisamine või metsa- ja põllumaa omanikele mõeldud süsinikukrediit.

Süsinikuvahenduse valdkonnas on kanda kinnitamas idufirmasid, mis Eestimaa loodusesse talletatud süsinikuga kauplemises kasutoovat ja kestvat tulevikuäri näevad. Nende hulka kuuluvad näiteks tuntud investori ja visionääri Kristjan Lepiku Arbonics ja ükssarvikute asutaja Ragnar Sassi Single.Earth, Jaan Seppingu idufirma EcoBase ning IT-guru Linnar Viigi ja endise euroametniku Keit Kasemetsa ClimaCash, samuti MTÜ Solid World DAO, mille asutajad Al William Tammsaar ja Stenver Jerkku kuuluvad ka Robin Saluoksa ja Kristjan Luha asutatud eAgronomi osanike hulka, mis on start-up’ist välja kasvanud rahvusvahelise haardega põllumajandustarkvara pakkuja jt.

Kuna praegu kogu Euroopa Liidus (EL) kehtivaid regulatsioone pole, toimub kauplemine süsiniku­krediitidega vabaturu tingimustes. Määramatust on üksjagu ja see on ka põhjus, miks sõltumatud metsamajanduse nõustajad soovitavad maaomanikel ennast asjaga põhjalikult kurssi viia ja üheksa korda kaaluda, enne kui pikaajalisi lepingulisi kohustusi võtta.

Heidet saab bilansis krediidiga tasandada

Põhiliselt on nende ettevõtete puhul tegemist vahendajatega, kes koguvad oma portfelli n-ö vaba seotud süsinikku ja pakuvad seda müügiks ettevõtetele, kelle kasvuhoonegaaside (KHG) heide on suur ning kes ei suuda seda praegu veel või tootmise spetsiifikast tulenevalt vähendada. Nii saavad nad osta turult süsinikukrediiti ja balansseerida sellega oma keskkonnajalajälge.

Süsinikukrediit on lihtsalt öeldes arvestuslik ühik, mis võrdub ühe tonni seotud (ladustatud, hoiustatud, säilitatud, sekvesteeritud ehk siis heitmena välditud) CO₂-ga.

Meetodid selles äris on erinevad. Jätame siinkohal kõrvale Euroopas kohustuslikuna reguleeritud kvoodikaubanduse kui n-ö suure, tavakodanike peadest kõrge kaarega üle käiva äri ja keskendume loodusväärtuste säilitamise kaudu või süsiniku põllumulda sidumise kaudu süsinikukrediidi tekitamisele.

Vaatame ennekõike põllumeestele suunatud süsinikukrediitide programme, mistõttu jätan süvitsi käsitlemata põllu- ja rohumaade metsastamise süsiniku sidumise eesmärgil, sest selles on praegu palju vastuolusid. Alustades sellest, et osade teadlaste väitel seob looduslik või poollooduslik rohumaa rohkem süsinikku kui mets, lõpetades EL-i seisukohtadega maakasutuse, selle muutuse ja metsanduse (LULUCF) valdkonnas, mille kohaselt ka põllumaa on väärtus, mida tuleb toidujulgeoleku tagamiseks säilitada. Seda ärisuunda esindab Eestis näiteks Arbonics, mis pakub maaomanikele süsinikutulu teenimist mittemetsamaale puude istutamisega.

Arbonicsi turundusjuht Kärt Johanna Ojamäe märgib siiski, et praegu töötatakse selle kallal, et pakkuda lahendusi ka olemasolevate metsamaade omanikele.

„Nimetame seda mõjumetsanduseks. Aga praegu on käimas vaid katseprojektid ja seda teenust kõikidele metsaomanikele veel pakkuda ei saa,” ütleb Ojamäe. „Vabatahtlikule süsinikukrediitide turule prognoositakse aastaks 2030 kasvu 50 miljardi euroni ja see loob maaomanikele kindlasti palju uusi võimalusi.”

Süsinikukrediidi omamine ja turule toomine peaks niisiis motiveerima maa- ja metsaomanikke vähendama KHG-heidet ja innustama neid pigem süsinikku siduma kui seda emiteerima. Innustuse mõõde on konkreetne ja rahaline.

Süsiniku sidumine muudab põllumulla viljakamaks

Süsinikukrediidiga kauplemisel on ka teistsugust ideoloogiat. Nii suunab eAgronom ühe oma teenustest teraviljakasvatajatest põllumeestele, kes soovivad panustada kliimaneutraalsuse saavutamisse süsiniku sidumisega põllumulda, võttes kasutusele sellised mullaharimisvõtted, mis aitavad suurendada orgaanilise materjali hulka mullas ja ühes sellega ka tagada seal suurema koguse süsiniku talletamine.

eAgronomi üks asutajaid ja kommertsjuht Kristjan Luha ütleb, et laias laastus on neli tüüp­praktikat, mis on aktsepteeritud süsiniku sidumist soodustavate viljelusviisidena ja mida on võimalik konverteerida mulla süsiniku mahuks.

Esimene on kasvuperioodi maksimaalseks kasutamiseks vahekultuuride külvamine põllule. Need oleksid vahelduseks toidukultuuridele, et vähendada neid päevi, kui põld on must ja süsiniku sidumist ei toimu. Luha sõnul on võimalik välja arvutada, kui palju mingit sorti vahekultuur seob mingit tüüpi mullas süsinikku. Aga seda mõõtmist ei tehta igal konkreetsel põllulapil eraldi, vaid üldistatult ja mudelipõhiselt, arvestades mullalõimist, vahekultuuri tüüpi, ajastust ning ilmastikku.

Teine meetod seondub kündmisest loobumisega ja põlluharimise vähendamisega kuni otsekülvini välja. Mida vähem mulda ümber pöörata, seda rohkem püsib seal sinna talletunud süsinik.

Kolmandaks aitab süsinikku põllumulda siduda orgaanilise väetise (läga, sõnnik) viimine põllule. Siin aga peab jälgima orgaanilise väetise päritolu, et välistada piiratud koguse ümberjagamist süsinikuprogrammis osalevatele põldudele.

Neljas võimalus on jätta võimalikult suur osa põhust pärast saagikoristust põllule ja kompostida see uuesti mulla sisse.

Süsinikukrediidi arvutamiseks mõõdetakse muutust võrrelduna sellega, mis oleks juhtunud, kui neid tegevusi poleks rakendatud. Farmer teeb põlluharimises midagi teisiti ja suurendab süsiniku sidumist. Ja just see suurenenud sidumine moodustab krediidi, mida emiteerijad saavad endale soetada. Suurenemist hakatakse arvestama sellest külviaastast, mil põllumees programmiga liitus.

Süsinikukrediitide sertifitseerimisel tuleb läbida mitu etappi, mis hõlmavad muu hulgas kohapealset kontrolli konkreetsetel põldudel, lisaks tuleb teha palju mullaproove, et mudelit, mis muutusi arvestab, kalibreerida.

Suurt ja kiiret tulu ei tõota süsinikust tulla

„Põllumehe eesmärk ei ole süsinikukrediidi programmiga ühinemisel majanduslikus mõttes n-ö teise saagi saamine. See on suhteliselt väike raha, mida on võimalik teenida. Paar aastat tagasi oli hind alla 20 €/t, praegu sõlmime lepinguid hinnaga 30–35 eurot ühe süsinikukrediidi tonni eest,” räägib Kristjan Luha. „Loodetavasti hind tulevikus tõuseb, võimalik, et tekkib ka börsihind, aga ikkagi on kasu hektari kohta väike. Peamiselt katab saadud tulu ära vahekultuuride seemnekulu.”

Praeguseks on eAgronomi süsinikukrediidi programmiga liitunud umbes 300 põllumeest umbes 150 000 hektari maaga, kuigi valdav osa neist on piiritagused farmerid – Tšehhist, Poolast, Hispaaniast, Leedust, Aafrika riikidest jt maadest. Luha märgib, et nende põllumeeste peamine liitumismotiiv on suurendada pikaajaliselt mulla toiteväärtust ehk parandada oma ettevõtluse efektiivsust, minnes üle kestvamale põlluharimisele. Selle poole on nad alati püüelnud, lihtsalt nüüd on tekkinud olukord, kus keegi on valmis viljakasvatajatele vabatahtliku süsinikuturu raames selle eest maksma.

„Siin ei ole kiiret tulemust loota. Kulub aastaid, et põllumuldadesse tekiks rohkem orgaanilist materjali ja toiteväärtus suureneks. Ma ütleks, et see on vähemalt viie, kui mitte kümne aasta pikkune teekond,” selgitab Luha.

„Põllumees peab alustama midagi, mida ta varem pole teinud. Mida rohkem ta muudatusi teeb, seda enam on tal ka võimalik sidumist suurendada. Samas peab ta läbimõeldult tegutsema, sest põllumajanduses on iga otsus majandusliku mõjuga ning kätkeb riske,” nendib Kristjan Luha.

Teisalt usub ta, et süsiniku­krediitide kõrgem hind motiveerib ka emiteerivaid ettevõtteid oma keskkonnajalajälge vähendama.

Silmas tuleb pidada kaasnevaid ohte

Siiski tuleks asjast huvitatud maa- ja metsaomanikel tähele panna, et süsinikuprogramme on mitmesuguseid ning neil võivad olla erinevad nõuded, tingimused, kaasnevad kohustused ja süsinikuturu arengutega seonduvad eesmärgid.

Nii on soovitatav liituda vaid programmidega, mille mudelid baseeruvad standarditel, mis omakorda põhinevad teaduslikel uuringutel. Usaldusväärse programmi tunnus on näiteks seire- ja kontrollisüsteemi (MRV – Measurement, Reporting and Verification) rakendamine. Ettevaatlik tuleks olla väga suurt tulu ennustavate süsinikuprogrammide suhtes.

Tuleb ka arvestada, et kõigil eespool loetletud ettevõtjail on soov süsinikuäris kasumit teenida, neile on kättesaadav kvaliteetne siseringi info ning ka rahast, mida selle äri alustamisse panustada, ei tule ilmselt puudu.

Just neid asjaolusid silmas pidades märgib keskühistu Eramets tegevjuht Priit Põllumäe, et maaomanik on sel turul nõrgemas positsioonis.

„Maaomanik ei tunne kindlasti kõiki nüansse sellise peensusega nagu nende programmide vahendajad,” märgib Põllumäe. „Maaomaniku jaoks on n-ö must kast ka see, kuidas kujunevad ja mida sisaldavad krediitide metoodikad. Tehingu osapoolte positsioonid asuvad minu jaoks erinevatel tasanditel. Seega, kui keegi minult nõu küsiks, siis ma soovitaks olla väga reserveeritud selliste lepingute sõlmimisel.”

Kui kõigest lõpuni aru ei saa, pole mõtet lepingut sõlmida

Eesti Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi ütleb, et maaomanike looduskaitse organisatsioonina on Eesti Loodushoiu Fondil võimekus n-ö tõlkida üht osapoolt teisele. Sest fondi usaldavad maaomanikud.

Ta teab öelda, et Soomes on juba paarkümmend süsinikukrediitidega kauplevat ettevõtet, meilgi lisandub neid järjest. Ligi räägib, et nende firmadega tegeletakse, uuritakse tausta ja tegevuse motiive, et maaomaniku huvid ikka hoitud oleks. Praeguseks pole tema sõnul veel jõutud sellisesse punkti, et loodushoiu fond saaks soovitada lepingute allkirjastamist.

Register korrastaks turgu

Fond on seisukohal, et Euroopa Liit peaks looma registri, kus kirjas ettevõtted, kes on juba sertifitseeritult oma süsinikuheidet vähendanud ja seetõttu üldse süsinikukrediite osta võivad. Sellisel juhul hoolitseksid need firmad juba ise selle eest, et ostetav krediit oleks samuti nõuetele vastavalt sertifitseeritud. Nõnda oleks välditud rohepesuga tegelemine ehk rakendatud rohepesu tõkestamise meetmed, nagu Pille Ligi ütleb. Praegu aga pole terviklikku nimekirja ettevõtetest, mis oma jalajälje suurust mõõtnud ja selle vähendamiseks süsinikukrediiti ostnud.

„Kõigi nende ärimudelite puhul on ju nii, et maaomanik võtab kohustused. Mõnel juhul mitmekümneks aastaks. Ega vahendusettevõtted neid kohustusi enda kanda ei võta,” ütleb Pille Ligi. „Meil on maaomanikud süsinikuäri suhtes hellaks tehtud, sest mõni kauplev ettevõte teeb ühe käega pai ja teisega lööb meedias vastu põske. Oleme neile ettevõtetele, kes Eesti maaomanikega koostööd tahavad teha, sellest ka rääkinud.”

Igatahes soovitab Pille Ligi maaomanikul võtta kas loodushoiu fondi või mõne erametsaomanike nõustajaga ühendust, enne kui istutama hakata või tasuta taimede vastuvõtmisega nõustuda.

Üheksa korda mõõda

„Kui sa ei saa aru mida sinult tahetakse, ära mine lepingusse. Kui sa ei küsi oma kohustusi ja ei jaksa 30 lehekülge lepingut lugeda, ka siis ära mine tehingusse. Isegi, kui on kas metsamüügi, metsamaa või süsinikukrediidi müügiga justkui ülikiire, ära sõlmi lepingut,” loetleb Ligi ettevaatusabinõusid. „Kiirustades ja uisapäisa talitades võidakse sulle kott pähe tõmmata nagu 1990. aastatel tihti juhtus raieõiguse müügiga, kus raha saab firma, aga kohustused jäävad sulle.”

Hea teada!

Süsinikuprogrammiga liitumisel on põhjalik kodutöö omal kohal.

• Eelmise aasta sügisel avaldas Euroopa Komisjon (EK) visiooni vabatahtliku süsinikukrediitide turu tuleviku ja krediitide sertifitseerimise nõuete kohta.
• Visioonis rõhutatakse, et tulevikus saab kaubelda vaid kontrollasutustes tunnustatud süsinikuprogrammide raames loodud krediitidega.
• Üldised süsinikukrediitidega kauplemise põhimõtted on järgmised: mõõdetavus (sidumist peab saama usaldusväärselt mõõta), lisanduvus (süsinikukrediit peab tekkima muutuste kaudu), püsivus (nõuetele vastavad vaid programmid, mis suudavad tagada süsiniku sidumise vähemalt 30 aastaks), lekke vältimine (tegevused süsiniku sidumiseks ei tohi n-ö liigutada süsiniku eraldumist teisale) ja kaasnevad hüved (tegevused peavad toetama jätkusuutlikke eesmärke, näiteks kliimamuutuste saavutamine või elurikkuse suurendamine).
• EK näeb ette, et süsinikuprogrammi pakkuv ettevõte ei saa ise olla krediitide kontrollija, sertifitseerija ega väljastaja. Protsessi peab olema kaasatud sõltumatu süsinikukrediitide registripidaja (Verra, Gold Standard jt) ja auditeerija.
• Süsinikuprogrammidega võivad kaasneda ka otsesed või kaudsed kulud. Enne liitumist tasub kindlaks teha, kuidas hakkavad kulud mõjutama programmist eeldatavat tulu.
• Allikas: eAgronom, Põllumehe Teataja

The post Süsinikukrediit – kas kiire rikastumine või libe tee? appeared first on Metsaühistu.

Eestis on statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel 28% põllumajandusmaad, s.o rohkem kui 1,2 mln ha. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava kohaselt on kasutatavat põllumajandusmaad u 1 mln ha, mis jaguneb omakorda haritavaks põllumaaks (~700 000 ha) ja püsirohumaaks. Haritavat põllumaad on seejuures viimase 12–13 aasta jooksul lisandunud 100 000 ha jagu. Metsamaad on meil viimastel aastakümnetel lisandunud u 80 000–90 000 ha, peamiselt rohu- ja põllumaade arvelt. SMI andmetel on meil lisaks 64 000 ha põõsastikke. Maakasutuse muutumine on mingis mõttes paratamatu. Ajaloos on metsa muudetud põlluks ja teatud aegadel on mets taas endistel põllumaadel võimust võtnud. On aga ka pöördumatuid muutusi. Hiljutises maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) valdkonna uuringus, mille koostasid Keskkonnaagentuur ja Eesti Maaülikool, on välja toodud, et võrreldes 1990. aastaga olime 2019. aastaks kaotanud asustusaladele üle 19 000 ha maatulundusmaad.

Seda, kui palju võiks meil praegu olla sobivat põllumajandusliku kasutuseta ja metsastamiseks sobivat maad, on hinnatud mitmel korral. Uuringus „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimekuse analüüs“ esitati metsastatava pindala konservatiivse hinnanguna 110 000 ha looduslikke rohumaid perioodil 2020–2050. Aastal 2019 analüüsis Keskkonnaagentuur SMI, Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) ja PRIA andmeid kasutades looduslike rohumaade olemust ning leidis, et metsastamiskõlbulikke alasid on u 160 000 ha. Varem on hinnatud metsastamiskõlbulike maade olemust SMI proovitükkidel. Viimane hinnang on SMI 2010. aasta andmetel, mille alusel sobiks metsastamiseks kokku 90 000 ha. Hiljutises LULUCF-i uuringus on metsastamise võimalikke mõjusid analüüsides arvestatud, et metsastamiseks sobilikke alasid on Eestis 75 000 ha. Aruandes on välja toodud, et valdavalt on potentsiaalselt metsastavad maad eraomandis.

Metsastamise seosed LULUCF-i, maamaksu ja rendituluga

Metsastamine võib olla vastuolusid tekitav. Samas on ka LULUCF-i uuringu aruandes välja toodud, et kliimaeesmärkide saavutamiseks ei piisa ainult sidumise suurendamist toetavatest meetmetest (sh metsamaal), vaid tuleb panustada ka heite vähendamisse. Seda mitte ainult teistes LULUCF-i kategooriates, vaid kõikjal. Rõhutatakse, et arvestama peab sotsiaalmajanduslike mõjudega, mis eeldavad kompromisse eri eesmärkide vahel. Teatud tunnustega maade metsastamine võib olla hea kompromiss, kuidas soodustada pikemas perspektiivis suuremat LULUCF-i sektori süsiniku sidumist.

Sellised tunnused võivad olla näiteks mulla tüüp (turvasmuldadel maad), maade suurus (väikesed lahustükid, kus maa harimine on keeruline) või asukoht (suurematest teedest ja asustusest kaugemad põllumajandusmaad). Näiteks on LULUCF-i uuringus välja toodud, et turvasmuldade harimine moodustab ligi 40% põllumajandusega seotud kasvuhoonegaaside heitest ja metsastamine aitaks neid heitkoguseid vähendada. Samas tuleb jääda realistlikuks ja tõdeda, et lõputult me metsamaaga süsinikku lukku panna ei saa, saame seda vaid talletada ja sedagi piiratud ulatuses. Loodusseadused on ka LULUCF-i arvestusreeglitest tugevamad.

ÜPP strateegiakavas on välja toodud, et PRIA andmetel oli 2018. aastal renditud põllumajandusmaade osakaal kogu kasutuses olevast põllumajandusmaast ligi 68%. See tähendab, et paljude eraomanike jaoks on põllumajandusmaa rent üks võimalik tuluallikas. Värskelt ilmunud maa-ameti maa maksustamishinna analüüs näitas, et maa väärtus on viimase paari aastakümnega tõusnud kümme korda. See tähendab, et ligi kümne aasta pärast võib maamaks olla umbes kahekordne.

Maamaks ja metsastamine: kuidas nad on seotud?

Mõningased leevendusmeetmed maamaksu tõusule on seadusega küll ette nähtud. Näiteks on maksumäärasid seadusega vähendatud 2,5 kuni 5 korda. Lisaks on seadusega seatud maamaksule kasvupiirang: maamaks ei suurene rohkem kui 10% aastas. Sõltumata nendest leevendusmeetmetest võib eeldada, et pikas perspektiivis maamaks suureneb. Praegu on paljudel juhtudel väiksemad põllumajandusmaa tükid kasutada antud kas tasuta või minimaalse renditasu eest. Juhul, kui vahepeal maa rendihind samas tempos ei tõuse, siis väheneb oluliselt renditootlus, mis paneb väiksemaid maaomanikke mõtlema alternatiivide peale. Metsastamine võib olla üks neist.

Kas, mida ja kuidas metsastada

Eestis on väärtuslik põllumajandusmaa kaitstud kohalike üldplaneeringutega, sest just neis määratakse sellise maa kaitse- ja kasutustingimused. Praegu käib aktiivne üldplaneeringute koostamine ja vähemalt eelnõu tasemel on olemas suurem osa omavalitsuste üldplaneeringutest. Rahandusministeerium arendab üleriigilist ühtset planeeringute andmekogu, mis koondab kõik kehtestatud planeeringud ja mille alusel saab veenduda, et ei metsastata väärtuslikku põllumaad. Kõik see tagab väärtusliku põllumajandusmaa kaitse ja annab võimaluse metsastamiseks just maadel, mis ei ole sobilikud põllumajanduslikuks tootmiseks, aga on sobilikud metsa kasvatamiseks.

Kasutusest välja jäänud põllumajandusmaade metsastamiseks on erinevaid võimalusi. Ennekõike tuleb lähtuda kasvukoha tingimustest (veerežiim ja mullaviljakus) ning maaomaniku soovist.

Arukask passib hästi metsastamiseks

Üheks sobilikumaks võimaluseks on siiski hinnatud metsastamist arukasega. Lehtpuud on juuremädanike suhtes okaspuudest kindlamad ja noores eas ka kiiremakasvulisemad. Arukask on valgusnõudlik puuliik, kasvades peamiselt esimeses rindes. Kliima suhtes on arukask vähenõudlik ja külmakindel. Samas on kasepuit kasutatav väga laia spektriga toodete tegemisel. Kuna valdavalt on metsastatavatel aladel tugev rohukasv, siis on mõistlik kasutada ennekõike suuremaid istikuid (0,5 m ja suuremad), et tagada kasvueelis rohttaimede ees ja lihtsustada esimeste aastate hooldustöid. Puid võib istutada sõltuvalt puuliigist, istutusmaterjali ja maa omadustest 1200–1400 tk/ha kohta.

Võrreldes loodusliku metsastumisega on teadlikult metsastataval alal kasvama hakkav mets kvaliteetsem ja tootlikum. Esiteks on võimalik istutada alale sobilikul hulgal taimi, teiseks on istutusmaterjal kvaliteetsem ja seega kiirema kasvuga. Kiirem kasv tähendab intensiivsemat süsiniku sidumist. Metsamaa näitel on Keskkonnaagentuuri arvutused näidanud, et inimese poolt uuendatud okaspuu puistutes võib raieringi keskmisena olla tagavara suurem u 27 m³ hektari kohta. See tähendab, et raieringi keskmisena on uuendatud metsa seotud CO₂ varu hektari kohta 32 tonni suurem võrreldes puistuga, mis on jäetud looduslikule uuenemisele. Samamoodi on see ka metsastatava maaga, kus süsiniku sidumine ja talletumine on efektiivsem, kui seda on teadlikult metsastatud. Võrreldes metsade uuendamisega on metsastamise mõju süsiniku täiendavale sidumisele aga mitu korda suurem.

Metsaühistud püüavad osapooli kokku tuua

Piirkondlikud metsaühistud arendavad oma liikmetele välja uusi võimalusi. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel töötame välja aja- ja asjakohast taristut metsade rajamise ja süsiniku sidumise koostööplatvormi ellu kutsumiseks. Koostöö hõlmaks erasektorit (eri ettevõtted ja organisatsioonid), maaomanikke ja piirkondlikke ühistuid. Tulemuseks on veebilahendus, mille kaudu maaomanikud saavad edastada sooviavaldusi mõne oma maatüki metsastamiseks. Metsaühistu kaubamärgi all tegutsevad piirkondlikud ühistud aitavad korraldada vajalikud tööd, sh maapinna ettevalmistuse, taimede hankimise ja istutamise. Ettevõtted, kes soovivad metsastamist toetada, saavad platvormil selle võimaluse, sh ülevaate sellest, kui palju, mida ja kuhu istutati.

Esimesed edukad katsetused erainitsiatiivil toimiva metsastamise toetamiseks on meil tehtud. Metsakasvatuslikud teadmised endistel põllumaadel väärtuslike puistute kasvatamise kohta on ühistutes samuti olemas.

Priit Põllumäe artikkel ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.

The post Maade metsastamine: vastuoluline, aga möödapääsmatu appeared first on Metsaühistu.

Laias laastus jagunevad toetused kaheks, sõltuvalt nende rahastuse allikast: Euroopa Liidu (EL) vahenditest või Eesti riigieelarvest. Riik alustas sihipärast ja stabiilset toetuste maksmist erametsandusse aastal 2000 ja aja jooksul on toetusmeetmete arv vähenenud.

Praegu on eri meetmeid kümmekond ja tänavu on meetmete kogueelarve ligi 11,7 miljonit eurot. Suurema osa eelarvest (kuni 50%) moodustavad looduskaitselistest piirangutest tulenevad erinevad kompensatsioonid. Metsa uuendamise toetuse eelarve on kahe vooru kohta kokku ligi 1,5 miljonit eurot. Samuti toetatakse era­metsaomanike nõustamist, metsaühistute arendamist, metsamaa parandustöid, metsa inventeerimist jm. Mitme toetusmeetme juures on kesksel kohal piirkondlikud metsaühistud.

Tänavu uus toetus

Uue toetusliigina lisandus väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvate erametsaalade looduskaitseliste piirangute hüvitamise toetus ehk piirangute toetus. Seda on võimalik saada piiranguvööndi, hoiuala või sellise ala kohta, mille osas on algatatud kaitse alla võtmise menetlus looduskaitseseaduse § 9 lõike 1 tähenduses. Hüvitise määr on 60 eurot hektari kohta. Seni on kompensatsiooni saanud vaid Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade omanikud, samuti väljaspool võrgustikku asuvate sihtkaitsevööndis asuvate metsade omanikud (sõltuvalt piirangutest kuni 110 eurot hektari kohta).

Tänavu käib piirangute toetuse taotlemine koos Natura 2000 toetuse taotlemisega. Erametsaomanik saab esitada mõlema meetme kohta ühe taotluse, st mõlema meetme toetusõiguslikud alad saab näidata samas taotluses. Toetusõiguslike alade olemasolu saab kontrollida vastavast kaardirakendusest, mille leiab maa-ameti kodulehelt. Rakenduses on metsatoetuste kiht, mille abil saab kontrollida toetusõigusliku ala olemasolu ja pindala. Metsaomanik saab toetust taotleda vaid e-PRIA kaudu.

Muid toetusi saab üldjuhul taotleda metsaühistute kaudu. Näiteks Metsaühistu kaubamärgi alla koondunud ühistud annavad nõu taotlemise protsessi juures, jagavad infot, millal eri toetusi taotleda ning aitavad täita dokumente. Erinevalt siseriiklikest toetustest maksustatakse Euroopa Liidu eelarvest rahastatavaid toetusi. Selleks, et maksuküsimustes orienteerumine oleks lihtsam, on Metsaühistu spetsialistid selles abiks.

Taotlemine metsaühistu kaudu

Mitmete toetuste taotlemine käib ainult ühistu kaudu ning sellistel juhtudel teevad ühistud toetuse taotlused metsaomaniku eest ise ära. Näiteks kui omanik on tellinud ühistu kaudu metsataimi ja tegelenud metsa uuendamisega, siis on tavapärane, et nendele tegevustele taotleb ühistu metsaomanikule toetust automaatselt.

Artikkel ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.

The post Metsandustoetusi jagub seinast seina appeared first on Metsaühistu.

Metsa uuendamisega seonduvat võiks kavandada koos ühistu metsameistri või konsulendiga juba raietöödega samal ajal. See teeb pika töödeahela kavandamise ja läbiviimise lihtsamaks ning omanikule nii ajaliselt kui ka rahaliselt soodsamaks.

Tõsi, loodus tühja kohta ei salli ja paljud alad on võimelised looduslikult ise uuenema. Aga üldjuhul ei ole selliselt saadud tulemus ei looduse ega ka metsaomaniku vaatevinklist alati parim võimalikest. Miks?

Paljud viljakad kasvukohad võivad looduslikult uueneda esmalt sarapuu, halli lepa ja remmelga liikidega, mis metsakasvatuslikult mitte kuidagi mõistlik ei ole. Seega tasub metsa uuendamisse investeerida ja sellega aktiivselt tegeleda. Tuleb ka arvestada, et metsaseadus nõuab samuti metsaomaniku tegutsemist selliselt, et pärast raiet või metsa hukkumist mets nõuetekohaselt uueneks.

Hea eeltöö tasub hiljem kuhjaga ära

Metsauuenduse üks oluline eeltöö on maapinna ettevalmistamine pärast raietööd. Nii on istutatud puutaimel vähem konkurente ja hiljem on lihtsam noort metsa hooldades taimi üles leida. Reeglina valmistatakse maapind ette traktori järel oleva ketasadra või metsaäkkega, niisketes kohtades vajalikke künkaid aga rajatakse ekskavaatoriga.

Viljakates kasvukohtades ettevalmistamata maapinnale rajatud metsakultuur vajab hiljem oluliselt rohkem hooldamist. Sellise kultuuri puhul on risk suurem, et heintaimede ja võsa tõttu hukkub rohkem taimi.

Metsaomanik peaks maapinna ettevalmistamisele hakkama mõtlema juba enne uuendusraiet või vähemalt kohe pärast seda. Tööks vajalik tehnika on tihti hõivatud ja töid on lihtsam planeerida piisava ajavaruga. Samas ei ole vaja töö tegemisega kiirustada, peale raiet peaks langile jätma nn „vaheaasta“ ja uuendustöödega alustama pigem alles aasta pärast raiet.

Kevadel võib istutada kõiki puuliike. Kindlasti tuleks kevadel kasvama panna männitaimed, kuna sügis ei ole nende istutamiseks sobiv. Avajuursete taimede puhul on parim istutusaeg kevadel, enne pungade paisumist. Avajuurseid taimi tasub eelistada viljakamate muldadega kasvukohtades. Potitaimed vajavad aga kindlasti ettevalmistatud maapinda ja nad sobivad eelkõige vähem viljakate kasvukohtade, näiteks pohla ja mustika kasvukohatüüpide uuendamiseks. Üldjoontes on metsamajanduskavades kirjas, millise liigiga üht või teist ala uuendada võiks.

Tavaliselt tuleb ühele hektarile istutada umbes 1800–3500 taime. Täpne kogus sõltub puuliigist, taime tüübist ning kasvukohast. Kui näiteks suuremate avajuursete kuuskede puhul võib piisata 1800 taimest, siis väiksemate potimändide puhul võibki taimevajadus olla ligi kahekordne.

Taimed saab oma metsaühistu kaudu

Taimede hankimisel tuleb silmas pidada, et need ostetaks tootjalt või tarnijalt, kel on olemas vastavad tegevusload ja kes on kantud riiklikusse taimetervise registrisse. Nii ei teki metsa uuendamise toetust taotledes probleeme.

Nii nagu kogu metsauuendamise protsessi, ei tasu ka taimede hankimist jätta viimasele minutile. Metsaühistud alustasid taimede tellimuste vastuvõtmist eelmise aasta lõpus. Tänaseks on mõningad taimesordid juba ka otsa saanud, sest tellimusi on esitanud üle 600 metsaomaniku. Paljusid taimi on aga veel saada ja nende kohta leiab rohkem infot piirkondlike metsaühistute kaudu.

Kuidas istutada?

• Tööriist tuleb valida selle järgi, kas istutatakse paljasjuurseid taimi või suletud juurekavaga nn potitaimi. Esimesel juhul tuleks istutamiseks kasutada labidat, maakirvest või istutuskiilu, potitaimi istutatakse istutustoruga.
• Enamik taimi on talvitunud külmlaos ja need jõuavad metsaomanikeni külmunult. Kõige parem on panna nad keldrisse või mõnda teise jahedasse ruumi, kus nad saavad sulada. Selleks võib kuluda nädal-kaks, vahel kuni kolm.
• Taimi ei tohi jätta sulama kinnistesse kilekottidesse või täiesti kinnistesse kastidesse. Kastidel tuleb avada kaaned ja teha otstesse augud, kilekottide suu tuleks keerata võimalikult alla või võtta taimed kottidest täielikult välja.
• Enne istutamist tuleb sulanud taimi varjulises kohas valgusega harjutada vähemalt paar päeva. Sulanud taimed tuleks istutada võimalikult kiiresti, kui see pole aga võimalik, tuleb veenduda et taimed kuiva kätte ei jääks ja nad saaksid piisavalt päevavalgust.
• Enne paljasjuurse taime istutamist tuleb kärpida ta juuri, et ergutada narmasjuurte kasvu ja kiirendada juurdumist. Maasse tuleb kaevata juurestikule sobiv auk, augu põhja teha koonusekujuline mullakuhik ja sellele laiali asetada taime juured. Taim peab olema püstiasendis ja auk tuleb täita kobestatud mullaga. Taim tuleb istutada auku ümbritsevast pinnasest paar sentimeetrit kõrgemale, kuna tihenev muld vajub istutusaugus. Tuleb veenduda, et muld taime ümbert saab tihendatud.
• Potitaime istutamiseks saab kasutada istutustoru. Enne istutamist on hea kasta taimede juurepalli, sest siis libisevad taimed paremini läbi istutustoru.

Artikkel ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.

The post Läheneb metsaistutamise hooaeg appeared first on Metsaühistu.

Metsanduse grupi juhatus: Priit Jõeäär, Kalle Põld, Priit Põllumäe; koja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.

Korraldati terve rida metsanduse infopäevi ja avaldati arvamust ka maaelu arengukava metsandust puudutavate meetmete osas. Samuti saadeti uuele valitsusliidule metsandust ja biomajandust laiemalt puudutavad ettepanekud. Tulevikku vaadates kerkis oluliste teemadena üles: metsandus ja keskkonnakaitse, avalik vs erahuvi, talumistasude temaatika, maamaksu teemaatika jt. Samuti arutati koja maaelutoimkonna loomise vajadust ja võimalikke teemasid, mida toimkonna töö raames arutada (maa hind, maa maksustamine, maade sundvõõrandamine, talumistasud, jahinduse teemad jms).

EPKK juhatuse esimees Roomet Sõrmus ja koja metsanduse grupi esimees Kalle Põld.

Eesmärgiks võeti ka regulaarse infovahetuse sisseseadmine maaeluministeeriumi ametnikega, kes kureerivad metsanduse teemasid. Vaja on hakata korraldama metsandust puudutavaid ümarlaua kohtumisi. Leiti ka, et Põllumehe Teataja kolleegiumisse võiks kuuluda metsanduse esindaja. Samuti arutati osalise tööajaga töötaja palkamist, kes hakkaks koja juures koordineerima metsanduse küsimusi. Koosolekul leiti, et palgalise töötaja värbamine on vajalik.

Koosolekust võtsid osa metsaühistute esindajad.

Allikas: EPKK

The post Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja Metsanduse Grupi juhatus arutas tegevuskava appeared first on Metsaühistu.