„Metsameestel tasub tänavu valmis olla üraskirüüsteks,“ „Metsamehed mures: pärast põuast suve hävitab kooreürask kuusemetsi“ – need on pealkirjad sellekevadistest ajalehtedest. Keilast, Rakverest, Põlvast ja mujaltki tulid teated, et üraskihordid järavad linnametsi ja kuused on tõsises ohus.

Kaks põlvkonda üraskeid aastas

Kas selline kuuse-kooreüraskite (üraskite perekonna esindajaid on Eestis ligi 70 liiki) levik on midagi enneolematut? Jah ja ei. Jutuks olev ürask on meie põline liik. Küll aga on paaril viimasel aastakümnel tähele pandud, et selle putuka lendlus toimub varem, areng on kiirem ja varasema ühe põlvkonna asemel areneb tal reeglina kaks põlvkonda aastas. „Teine põlvkond on sageli arvukam kui esimene ja selle tekitatud kahjustused võivad olla oluliselt suuremad,” hoiatas 2013. aastal keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap ajakirjas Eesti Mets.

Üraskite leviku kasvu üks põhjus on kliimamuutused, mille tagajärjel on me suved kuivemad ja talved soojemad. Need on üraskitele vägagi sobivad tingimused – kuna kuuse-kooreürask talvitub pinnases, on karmil talvel sügavalt läbikülmuv pinnas talle hukatuslik. Kui aga talv on soe, jääb ka rohkem putukaid ellu. Välja ronivad talve üle elanud üraskid kevadel, kui õhutemperatuur on tõusnud 15–20 kraadini ja pinnas on soojenenud 10 kraadini.

Kuuse-kooreüraski lendlus Poola, Bialowieža metskonnas. Video autor Tomasz Ginszt.

Kus on, sinna tuleb juurde

Mullast väljunud mardikad hakkavad kohe otsima asustamiseks sobivaid puid. Kui isasputukas on selle leidnud, hakkab ta koorde sisenemisava närima ja samal ajal eritama kogunemisferomooni. See lõhnaainete segu viitab liigikaaslastele, et puu on asustamiskõlblik ja meelitab neid ligi – nii isas- kui ka emasputukaid. Üraskid asuvad kaevandama käike piki puutüve, mis ei ole puule väga ohtlik. Ohtlikuks muutuvad nende rohkearvulised vastsed, kes kaevandavad käigu risti emakäiguga, see aga lõikab läbi puu juhtsooned ja lõpuks kuivab puu ära.

Asja teeb hullemaks see, et üraskitest äsja asustatuid puid ära tunda on väga raske. Kui puu juba kuivab, on õige tõrjeaeg enamasti juba möödas. Kui on aga kahtlus, et üraskid on metsas, saab kasutada püünispuid.

Püünispuudeks langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus allajäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudena saab kasutada ka hilissügisest ning talvist tormimurdu ja -heidet, samuti lume raskuse all murdunud kuuski.

Püünispuud soovitatakse langetada 5–10-puuliste gruppidena ja laasida. Koha valikul peab arvestama ka seda, et veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Silmas tuleb pidada, et hoolimata püünispuude kasutamisest asustab kuuse-kooreürask sageli ka kasvavaid puid.

Sügistormide järel
Sel sügisel käis Eestist üle kaks tormi – oktoobri lõpus ja detsembri keskel. Sajandi tormideks nimetatud 1967. ja 1969. aastate tormidega kahjud muidugi võrreldavad pole, kuid kuusikutes tekkis ikkagi üsna hulgaliselt tuulega murtud ja heidetud puid. Need aga on potentsiaalselt üraskite levikut soodustavad asjaolud.

Mida siis metsaomanik saaks teha? Heino Õunap Keskkonnaametist rääkis sel teemal ka novembri lõpus toimunud metsanduse infopäeval ning järgnevalt mõned soovitused seal peetud ettekandest.
Esiteks tuleb arvestada sellega, et suurem enamus üraskitest talvitud maapinnas ning puid asustama hakkavad nad aprillis-mais, täpne aeg sõltub ilmast – mida soojem ja kuivem on ilm, seda varem see toimub. Nii tulekski tormimurdu kasutada püünispuudena ja vedada need metsast välja alles kevadel, peale üraskihaude tekkimist. Tegemist on üsna kiire tööga, sest noormardikad kooruvad juuni alguses või keskpaigas ning augustis või varemgi lähevad pinnasesse talvituma.

Metsaomanik saab muuta oma kuusikuid ka üraskikindlamateks, kui arvestab järgmiste nõuannetega (Õunap, 2019)

Kuusikuid ei tohi liiga hõredaks raiuda.

Harvendusraiet tuleks teha nooremates ja vältida vanemates puistutes.

Segapuistute kasvatamine, vanemate kuusikute vaheldumine noorematega ja teiste puuliikidega. Kõige üraskiohtlikumad on suurtel aladel laiuvad ühevanused kuusikud.

Tormiheite ja -murru, samuti lumemurru ning põlengus hukkunud puude õigeaegne metsast kõrvaldamine, et nendest ei saaks üraskitele soodsat sigimispaika. Ühe omaniku hoolimatusest tingitud üraskile soodsad sigimistingimused võivad nurjata mitme naabri pingutused kahjustusi vältida.

Värskelt asustatud puud ja püünispuud tuleb välja vedada ja saeveskis saagida või koorida ja koored maha matta või üraskid mingil muul viisil hävitada mõne nädala jooksul pärast puu asustamist üraskite poolt.

Talvine üraskipuude raie soodustab kuuse-kooreüraski kahjustusi. Erandiks on üraski teise põlvkonna asustatud puud juhul, kui üraskid on jäänud koore alla talvituma. Kuuse-kooreürask talvitub reeglina pinnases, tema looduslikud vaenlased jäävad aga talveks arengukohale koore all.

Pärast sanitaarraiet raiesmikule alles jäänud üraskite püüdmiseks on soovitav kasutada feromoonpüüniseid. Need paigaldatakse üraski lendluse ajaks raiesmikule, kasvama jäänud kuusepuistu serva. Püünised tuleb paigaldada raiesmikule metsaservast vähemalt 20 m kaugusele.

Kui kahjustuskolle ei ole suur (paarkümmend puud), on parem seda üldse mitte torkida kui et teha tõrjet valel ajal. Inimese sekkumiseta vaibuvad väikesed kahjustused enamasti ise paari aasta jooksul, inimese kaasabil võib kahjustus suureneda ja jätkuda aastaid.

The post Kooreürask – putukas, kes ohustab metsi appeared first on Metsaühistu.

„Enim tundub olevat pihta saanud riigimets,“ võtab Adson nähtut-kuuldut kokku. „Koiva piirkond, Laanemetsa, Taheva, Koobassaare, Karula,“ loetleb ta enam kahjustatud piirkondi. Ning nendib, et palju rohkem pole ta isiklikult jõudnud ringi sõita. „Olen hetkel Taheva ja Karula valdadesse nii-öelda kinni jäänud. Seal on asi kõige hullem. Otepää suunal on ka teateid, lähen sinna ka tiirutama. Hullemini on torm mõjunud just harvendatud ja looduspargis nõutud lõppraie erinevate järkudega metsadele. On teada, et hõrendatud puistud on tugevamatele tuultele vastuvõtlikumad ning nüüd lõi see üsna selgesti välja,“ räägib Adson. „Aga torm pole säästnud ka inimesest puutumata vanu metsi. Kohati on maas suured salud üle 100 aastasi mände, võimsaid puid, mis justkui ei tohikski murduda,“ lisab ta.

Metsaomanikel, kelle metsad jäävad tormi piirkonda, soovitab Atso Adson metsa kiiresti üle kontrollida. „Esmalt peaks metsaomanik veenduma, kas kahjustusi üldse on ja kui on, siis mis eraldustel torm liiga tegi.“ Metsa kontroll olekski Adsoni sõnul esimene ja kõige olulisem asi. Kui tormikahjusid on, tuleb metsaomanikul aga hakata tegelema asjaajamisega.

„Kui torm on metsa kahjustanud, tuleb metsaomanikul kiiremas korras täita tavalise metsateatise blankett kahjustuste kohta, eraldise number, eraldise pindala, kahjustuse tüüp 3 (torm) ja viimases kastis ka peamised kahjustunud puuliikide lühendid,“ selgitab Adson.

„Samas võib järgmisele reale kirjutada kohe ka raiesoovi, kui on tegemist nagunii raieküpse eraldusega ja enamus eraldusest on hävinud. Mahu võib võtta metsakavast. Eks kasvama võib ju jätta need puud või tukad, mis ei ole murdunud ega kaardunud ja kus on tuleviku mõistes mingi loogiline ala terve. Üksikuid eraldusesiseseid pääsenud puid pole küll mõtet säilitada.

Harvendusraie ealisel eraldusel ei tohi ise otsustada, et soovid lageraiet teha. Sinna võib küll lisareana kahjustuse rea alla kirjutada sanitaarraie ja eralduse täispindala, aga mahu määramine on üsna subjektiivne. Selliste eralduste puhul peab ootama Keskkonnaameti spetsialisti ekspertiisiakti ja alles siis täitma sellest tulenevate soovituste kohane lisateatis.

Kui metsaomanik ise ei oska või ei saa metsateatist täita, võib otse piirkondliku Keskkonnaameti esindaja üles otsida või pöörduda lähimasse metsaühistusse abi saamiseks,“ jagab Valgamaa Metsaühistu esindaja nõuandeid.

„Saega metsa minna võib siis, kui paberid korras,“ rõhutab Atso Adson. „Tormikahjusid võib hakata likvideerima peale kahjustusteatise esitamist ja Keskkonnaameti poolt vastu võtmist. Kuna tegu on eriolukorraga ja ametkonnad teevad kõik endast oleneva, et menetlustoiminguid kiirendada, ei jõuta nagunii kõiki piirkonna pabereid hetkega vormistada. Õnneks on ka mainitud, et kohe ei hakata karistama neid metsaomanikke, kes kahjustusi likvideerivad ajal, mil esitatud metsateatis ei ole veel jõudnud kehtima hakata. Peamine on see, et paber on menetluses. Ja kuna puidu metsast saeveskisse transpordi ja turustamise eelduseks on kehtiva ja raiet lubava märkega metsateatise olemasolu, siis ei saa puitu enne selle dokumendi jõustumist nagunii liigutada. Kehtib loomulikult ka oma tarbeks lubatud 20 tihumeetri määr kinnisasja kohta. Sellise mahu raiumise puhul pole metsateatis vajalik.

Tegelikult – kui mets on nagunii maas, siis ei saa kaua oodata.“

Küll aga rõhutab Adson seda, et metsatöödega EI VÕI kohe peale metsateatise esitamist alustada need metsaomanikud, kelle mets on kaitsealadel, Natura aladel või veekogude kaitsetsoonis. Neil juhtudel tuleb esmalt kahjuteatis kiirelt teele läkitada ja töödega alustada alles siis, kui ekspertiisi otsus on käes.

Tööga võiksid oodata need, kellel on valdavalt kaasikute tormiheide, lisab Adson. „See tähendab, et puud on koos juurtega pikali, aga mingi mahl veel tüves liigub. Saeveskid on puhkamas ja materjal säilib paremini, kui on maaga veidi kauem ühenduses. Kui on aga puud ikka murdunud, siis peaks kohe hakkama koristama,“ räägib Adson. Ning nendib, et temal on ju hea soovitada, et kas-see-või-teine. „Seni olen näinud ikkagi mõlemat sorti kahju koos – nii heide kui murd. Ja ei saa ju toimetada üle nende puude, mis justkui võiks veel veidi oodata. Töid tuleb teha ikka järjest. Valik ei ole lihtne ja majanduslik kahju omanikule tekib nagunii“ võtab Adson teema kokku.

„Puidumahu järsk turuletulek kesk suve tekitab kindlasti mingi reaktsiooni nii hindade kui vastuvõtuvõimaluste ja limiitide osas. Kerge ei saa kellelgi olema, ei puidu omanikel ega saeveskitel. Kahjuks peab taas hakkama saama eestlasliku pika meele ja kannatlikkusega. Närvilisena näivas e. teisisõnu puidu kiire riknemise olukorras ei ole lahendused lihtsad. Ringi hakkavad tiirutama „abi pakkujad“ ja vahendajad, kes on varmad omanike halba olukorda omakasupüüdlikult ära kasutama. Mõistlik on enne kokkulepete sõlmimist teha mingisugunegi taustauuring ostja või teenusepakkuja suhtes. Ja väga oluline on kokkuleppe saavutamisel sõnad, numbrid jm olulised faktid lepingusse kirja ka panna. Lihtsalt soe käepigistus metsa ääres võibki selleks jääda, edasi võib hakata omanikule paras kannatuste rada ja aastatepikkune kadunud puidumahtude, -rahade ning sooja abikäe pakkuja tagaajamine,“ analüüsib Atso Adson olukorda.

Lõpetuseks kordab Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige üle oma kõige olulisema sõnumi erametsaomanikele – kindlasti peaksid omanikud peale tormi tundma muret oma metsa seisukorra pärast. Ka siis, kui mets ei olnud teadaolevas tormipiirkonnas, tuleks kas ise käia vaatamas, või kui ise ei saa, siis paluda mõnda tuttavat, naabrit või metsaühistut. Kindlasti tuleb jälgida hoolikalt ka meediakanaleid, sest ametkonnad võivad menetlustoimingute korda kriisiolukordades erandkorras muuta.

Valgamaa Metsaühistu juhatuse liikme Atso Adsoni sõnul on pildil mets, kus ühistu korraldamisel tegid varakevadel tööd samad mehed, kes tegutsevad seal ka praegu. „See punane Komatsu harvester – see on meie koostööpartneri masin ja meie ühistu ja samade meeste poolt tehti samal langil varakevadel harvendusraiet, ehk siis masin on ringiga samas kohas tagasi. Mets oli omanikule tõeline silmatera ja 20-30 aasta pärast oleks …. Aga nüüd on see pensionisammas enamasti horisontaalis ja üsna katki.

Sama harvesterimees läks oma käega kujundatud metsaomaniku tulevikupuistut lõplikult “niitma”. Ja nii 12 hektarit järjest. Lisaks ümberringi riigimets, millest ka midagi järele ei jäänud. Väga sümboolne ja samas traagiline pilt…“

The post Juulikuine torm laastas Valgamaa metsi appeared first on Metsaühistu.

Avtomonovil sai tormiga hukka üle kuue hektari metsa üheteistkümnest. Sealjuures varasemaid raieplaane mehel ei olnud. „Mul need üksteist hektarit metsa on märjas kohas, masinatega peale ei tahtnud minna. Nii mõtlesingi, et mingit suuremat raiet ei tee, võtan niisama mõned küttepuud. Aga loodus teeb oma… Suur hulk läks lagedaks,“ on metsaomanik veidi nukker.

Kaitseala sihtkaitsevööndis jääb kõik, mis tormiski maha murtud, sinna, kus on. Pilt on tehtud Soomaa rahvuspargis.

Kuid kohe tormi järel polnud muremõteteks aega. „Algas kõva paanika, et nüüd suveajal mets maas – mis teha? Kust abi saada? Helistasin tuttavad läbi, kõige suurem tuttav oli Atso (Atso Adson, Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige). Tema aitas siis asjad rea peale, selgitas et mis dokumente on vaja ja mida tuleb mis järjekorras teha. Nii ta läks. Ega me poleks raiet peale saanud, kui Metsaühistu poleks aidanud. Saime õigel ajal ära koristada,“ selgitab Avtomonov.

Kohe tormi järel oli Avtomonovile ka selge, et mets tuleb taastada. „Juba sügisel sai osa täis istutatud, Metsaühistu kaudu hankisime taimi. Kevadel sai veel juurde, perega panime maha. Eks ta üks keeruline töö oli, kohta taime jaoks tuli taga otsida. Labidaga istutasime, sellisest klassikalisest maapinna ettevalmistusest ei saanud meie juures rääkidagi. Vesine maa, tormist jäid ka omad jäljed. Päris keeruline töö, kuid tulemus oli seda väärt,“ on omanik rahul.

Metsaühistu keskendus tagajärgedele.

Läinud aasta juulitorm tegi põhilise laastamistöö Valgamaal, kannatada said ka Võru-, Põlva- ja Tartumaa metsad. Kaardil joonistus välja selge koridor, mida mööda torm liikus. Kuid kõige lagedamaks läksid siiski Koiva jõe äärsed alad – Laanemetsa, Taheva, Koobassaare, Karula. Need paigad nõudsid põhitähelepanu ka Valgamaa Metsaühistult. Kannatada said eelkõige inimese poolt majandatud ja harvendatud metsad, aga puutumata ei jäänud ka saja-aastased laaned. Veel praegugi on Koiva ääres lagendikke, mille keskel seisab püsti puutumatu metsatukk. Samuti vahelduvad tee ääres lagendikud metsaga, mis esmapilgul tundub tormist puutumatu.

„Murdudes loogikat ma ei leia. Aga esialgu polnud aega seda ka otsida, esimene eesmärk oli teed lahti saada,“ räägib Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige Atso Adson. Tema ja ühistu metsameistrid olid need mehed, kellele langes põhikoormus tormis kahjustada saanud erametsade koristamise korraldamisel. Lisaks teede kasutamiskõlblikuks muutmisele tuli saada ka ülevaade tekkinud kahjudest. „Metsa oli räga täis, liikuma ei pääsenud. Esimesed päevad ronisin lihtsalt sinna sisse, üle murdunud tüvede. Kiin oli läbipääsemise tagamiseks suureks abiks, ime et jalga ei murdnud,“ meenutab Adson esimesi tormijärgseid päevi.

2016. aasta juulitormis kannatada saanud mets, kust tormipuit on ära koristatud.

Siis aga algas põhitöö – tormimurru ja tuuleheite koristamine. „Vaja oli päästa nii palju kui võimalik. Koondasime kokku nii palju saemehi ja tehnikat kui leidsime ja hakkasime pihta. Töö käis ööd ja päevad läbi, magada neil nädalatel eriti ei saanudki. Lisaks see probleem, et ootamatult tekkis suur hulk puitu, millele tuli turg leida, enamus Eesti saeveskitest puhkasid. Õnneks aitasid head suhted lõunanaabritega – päris palju müüsime „tormipalki“ Lätti, ka kolleegid Metsaühistu liinis aitasid. Naabrid Võru- ja Põlvamaal piirasid oma korralisi raideid ja andsid oma müügimahtu meile. Lõpuks saime ikka hakkama,“ sõnab Adson.

Samas oli töö tormimurruga väga keeruline. „Näiteks harvesterid maadligi olevaid tüükaid võtta ei saanud, saemees pidi need enne lahti lõikama. Üldse oligi juurde saemeeste brigaadi. Aga ega neid saemehi võtta ei olnud niipalju kui vaja. Ja töö hind läks ka üles. Omanikud polnud vahel rahul, et kompleksteenuse (puidu lõikamine ja väljavedu) hind kerkib, aga mis teha… See töö oligi kallis. Ja kiiresti tuli teha. Mõnel langil on siiani mingeid peenikesi puid ja oksi laiali, ei jõudnud tookord sellist kvaliteeti tagada, nagu oleks tahtnud. Halbadest oludest tuli lihtsalt võtta parim, mis võimalik,“ tõdeb metsamees.

Torm mõjub veel aastaid.

Nüüd, üle aasta hiljem tormi meenutades võib lihtsalt tekkida tunne, et kõik tagajärjed on likvideeritud. Tegelikult kestab see veel aastaid. „Jah, tormimurd ja –heide on metsadest ära toodud, kuid see on ka kõik. Metsade uuendamine käib täie hooga ja läheb edasi ka tuleval aastal. Oleme ühistu nõu ja jõuga olnud abiks niipalju, kui suudame,“ räägib Adson. Nii näiteks on ühistu poolt organiseeritud sel sügisel maapinna ettevalmistamist ligikaudu 140 hektarit, osa sellest jõutakse veel sügisel ka taimedega uuendada. „Sügisel istutame paljasjuurset kuuske, kevadel lisaks kuuske, kaske ja teeme ka männi külvi. Aga kindlasti kestab see protsess siin veel terve järgmise aasta, võibolla kauemgi. Pinnad on suured ja kõik on kulu. Kohati jääb kindlasti ka looduslikule uuenemisele, kus on märjad kohad. Nii et mõned kohad jäävadki metsikuteks,“ nendib mees.

Valgamaa mets vahetult pärast eelmise aasta tormi.

Aga mis saaks siis, kui jätakski tormimurru metsa maha, ei koristakski? Selle küsimuse peale võtab Adson veidi mõtlemisaega. „Ei teagi kohe, mis tast saaks… Aga siin kõrval on Karula rahvuspark, seal sihtkaitsevööndites jäetaksegi kõik nii, nagu ta on. Inimene seal ei tormimurdu ega muud ei puuduta. Seal näeb, mida loodus selle puiduga teeb. Eks loomulikult ole see seentele ja putukatele ja teistele väikeorganismidele pidulaud. Lõpuks tekib seal ka uuesti mets. Tore on vaadata, kuidas loodus oma teeb. Aga majandusmetsadesse selline asi ei läheks, liiga palju tekiks neid satikaid ja söödikuid, kes mõjuvad halvasti. Nii et jah, eks ka majandusmetsades tekib seda biomassi küllalt, ei hakkaks parem eksperimenteerima,“ tõdeb Adson.

Kogu teema võtab Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige Atso Adson kokku tõdemusega, et ega inimene sellise tormi vastu midagi teha küll saa. „Kui ta tuleb, siis tuleb. Tookord oli ka näha – maha murti nii liivapinnasel kasvav männimets kui vana kaasik, nii harvendatud keskealised metsad kui inimese poolt puutumatu kuuselaaned. Kui selline asi peaks veelkord juhtuma, siis nüüd oleks lihtsalt kogemusi rohkem, mõned asjad oleksid ehk lihtsamad. Aga tegelikult on iga torm isemoodi, nii et kas need kogemusedki aitaksid,“ nendib Adson.

Keskkonnaameti andmetel sai 2016. aasta juulitormis kannatada ligikaudu 3000 hektarit riigi- ja erametsa, koristada tuli ligemale 400 000 tihumeetrit puitu. Metsaregistrile esitati 2016. aastal tormikahjustuste kohta andmeid 5700 hektari ulatuses, kõige rohkem oli kahjustusi Valgamaal – 2509 hektarit. SA Erametsakeskuse andmetel esitati Valgamaalt kahjustatud metsa taastamise toetuse saamiseks 22 taotlust (49 metsaomanikku), valdavalt sooviti toetust tormikahjustuste likvideerimiseks.

Artikkel ilmus metsaomanike õppelehe Sinu Mets sügisnumbris. Loe ka kõiki teisi artikleid.

The post Aasta tormist. Valgamaa kogemus. appeared first on Metsaühistu.

Metsakonsulent Ülle Läll Järvamaal tegutsevast metsaühistust Minu Mets sõnas, et nende piirkond – Aravete kant – jäi tormi keskmest napilt kõrvale. „Siit viis-kuus kilomeetrit põhja poole oli aga päris hull möll, lisaks katustele ja korstnatele lõhkus ka metsa. Ilmselt kõik metsaomanikud pole veel asjaga kursiski,“ rääkis Läll. Ja soovitas kõigil metsaomanikel oma metsad üle kontrollida ning tormikahjustuste korral tegutsema hakata.

Ka Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige Atso Adson, kelle tormikogemused pärinevad eelmisest aastast, soovitab metsa kiiresti üle kontrollida. „Esmalt peaks metsaomanik veenduma, kas kahjustusi üldse on ja kui on, siis mis eraldustel torm liiga tegi.“ Metsa kontroll olekski Adsoni sõnul esimene ja kõige olulisem asi. Kui tormikahjusid on, tuleb metsaomanikul aga hakata tegelema asjaajamisega.

„Kui torm on metsa kahjustanud, tuleb metsaomanikul kiiremas korras täita tavalise metsateatise blankett kahjustuste kohta, eraldise number, eraldise pindala, kahjustuse tüüp 3 (torm) ja viimases kastis ka peamised kahjustunud puuliikide lühendid,“ selgitab Adson.

Kui metsaomanik ise ei oska või ei saa metsateatist täita, võib pöörduda abi saamiseks lähimasse metsaühistusse,“ jagab Valgamaa Metsaühistu esindaja nõuandeid.

„Saega metsa minna võib alles siis, kui paberid korras,“ rõhutab Atso Adson. Kehtib loomulikult ka oma tarbeks lubatud 20 tihumeetri määr kinnisasja kohta. Sellise mahu raiumise puhul pole metsateatis vajalik. Küll aga peab ise metsas tööd tehes olema väga ettevaatlik ja järgima ohutusnõudeid. Eriti ohtlikud on paindes ja risti-rästi langenud puud.

Tööga võiksid oodata need, kellel on valdavalt kaasikute tormiheide, lisab Adson. „See tähendab, et puud on koos juurtega pikali, aga mingi mahl veel tüves liigub. Saeveskid on puhkamas ja materjal säilib paremini, kui on maaga veidi kauem ühenduses. Kui on aga puud ikka murdunud, siis peaks kohe hakkama koristama,“ räägib Adson.

Lõpetuseks kordab Valgamaa Metsaühistu juhatuse liige üle oma kõige olulisema sõnumi erametsaomanikele – kindlasti peaksid omanikud peale tormi tundma muret oma metsa seisukorra pärast. Ka siis, kui mets ei olnud teadaolevas tormipiirkonnas, tuleks kas ise käia vaatamas, või kui ise ei saa, siis paluda mõnda tuttavat, naabrit või piirkonnas tegutsevat metsaühistut.

The post Torm kahjustas metsa. Mida teha? appeared first on Metsaühistu.