Olukord hakkas muutuma peale aastat 2000, kui Soome-Rootsi eeskujul hakati ka Eestis mõtlema ühistutest kui metsade majandamisega tegelevatest ühendustest. Samuti oli mõttes elavdada erametsaomanike puidumüüki läbi ühistute ühistegevuse. Selleks alustas SA Erametsakeskus ka aastal 2008 ühistute puidumüügi elavdamise projekti. Projektis lõid kaasa mitmed metsaühistud üle Eesti.

Samal ajal oli ka mitmete metsaühistutes tegutsevate inimeste peas tekkinud mõte, et metsaühistud võiksid tegutseda ka puidumüügiga. Kuna aga ühe ühistu puidukogused ei pruugi suurte ostjate huvi ärata, oleks kasulikum pakkuda ostjatele mitmete ühistute puitu korraga. Nii oleksid kogused suuremad ja ka ostjate huvi suurem.

Üheks selle mõttega ringi käivaks meheks oli pragune Viru-Lemmu Metsaseltsi juhatuse liige Guido Ploompuu. Tegudemehena astus Guido ka järgmise sammu ning koos samamoodi mõtlevate metsameestega pandi alus tulundusühistule Keskühistu Eramets. „Veidi varem oli Erametsakeskus algatanud majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime just neid ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Nii see asi hakkas ja minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu,“ meenutab Ploompuu.  

Keskühistu Eramets oli ja on ka praegu üsna ainulaadne ühendus, mis erineb oluliselt Põhjamaades levinud ühistute süsteemist. SA Erametsakeskuse juhatuse esimees Jaanus Aun tõi mõned momendid välja juba 2010. aastal. „Keskühistu Eramets liikmelisus erineb oluliselt Põhjamaade mudelist. Nimelt, kui Soomes ja Rootsis kuuluvad suures piirkonnas tegutsevate ühistute liikmeskonda metsaomanikud otse, siis Eestis saab metsaomanik olla keskse turustusorganisatsiooni liige üksnes kohaliku metsaühistu kaudu. Tõenäoliselt on selline ülesehitus ühistu tegevuse algfaasis ainuvõimalik.“ Aun lisas, et hoolimata metsaühistute-kesksest ülesehitusest saavad keskühistust kasu eelkõige metsaomanikud – suurenevad puidumüügivõimalused  ning suurematelt kogustelt on hind parem.

Keskühistu tõestas end kiirelt. Kui asutajateks oli neli metsaühistut, siis 2010. aastal oli liikmeid juba 11. Tegelikult oli huvi Keskühistu vastu juba asutamisajal oluliselt suurem kui neljas ühistus, kuid kaasalõõmine nõudis mitmete formaalsuste täitmist. Näiteks Põlvamaa Metsaühistu asutajaliikmete seas ei ole. Kuna oli „mäsu-aeg“ ja puidumüük pidurdunud, oli ka tookord ühistuga seotud Tarmo Leesi ja Kalle Petersoni sõnul vaja leida ise metsaomanikele mingisuguseidki müügivõimalusi. Neid ka leiti.

„Selleks ajaks käis puidu müük juba üle Eesti tegutseva keskühistu Eramets kaudu, mille metsaühistud asutasid 2009. aasta kevadel. Meie metsaselts asutajaliikmete seas polnud, kuna meil ei olnud selleks tookord üldkoosoleku volitust. Volitus oli küll, aga teistsugune, kuna olime natuke varem jõudnud sinna, et turul tegutsemiseks oleks vaja metsade majandamisega tegelevat tulundusühingut. Põlva Metsaomanike Seltsi 2009. aasta üldkoosolek võttis vastu otsuse, et see tuleb asutada oma metsaseltsi juurde. Juhatusel oli ülesanne see asutada.

Kuna kohe tuli peale keskühistu asutamine, jäi meil oma tulundusühing tegemata. Olime keskühistu alustamise juures, tegime koostööd ja sügisel 2009 astusime ka liikmeks. Kui seni müüsid majandusliku koostöö projekti osalised metsaühistud saeveskitele puitu oma nime all, siis 2009. aasta augustis-septembris tehti lepingud ringi. Saeveskite elu läks ka sellega lihtsamaks, et kõik müügid hakkasid käima läbi keskühistu Eramets,“ meenutasid Lees ja Peterson.

Ühistute ühine puidumüügisüsteem ehk Keskühistu Eramets sai hoogu iga asutamisjärgse kuuga. Mõnesajatihumeetrisest igakuisest müügimahust jõuti 2009. aasta lõpuks kuu 5000–6000 tihumeetrise müügikäibeni.

The post Keskühistu Eramets andis metsanduses ühistegevusele uue hingamise appeared first on Metsaühistu.

Eesti riigi omaenese metsanduse sünd oli raske – riigikorra muutus, omandireform, uute riigistruktuuride asutamine… Lisaks Vabadussõda. Nii pole imestada, et noorel riigil oli palju muresid ning metsi nähti eelkõige rahaallikana. Olukord oli üsna hull ka tosinkond aastat hiljem, nii et metsandusteadlane Oskar Daniel kirjutas ajakirja Eesti Mets 1930. aasta avanumbris: “Talumetsad on juba tublisti lagastatud, sealt pole enam palju loota, ka endistele omanikkudele tagasi antud metsad on varsti läbi, jäävad järele ainult riigimetsalangid.” Talumetsanduse arendamist oli metsameeste seas juba varemgi kaalutud ning lahenduseks peeti metsaomanike nõustamist ja ühistegevust. Asja võtsid ette metsandusametnikud, tsiteeritud Danielgi oli 1929. aastast Tartu Metsaühingu esimees.

1930. aastal erametsaomanike koondumine (või õigemini koondamine) jätkus ning mitmete metsandusasutuste ja organisatsioonide (Metsade Peavalitsus, Akadeemiline Metsaselts, Eesti Metsateenijate Ühing) eestvõttel koondati üle riigi asutatud metsaühingud Eesti Metsaühingute Liitu. 1930. aasta 14. veebruaril asutatud liitu kuulus 15 metsaühingut ning 10 metsameeste kutseorganisatsiooni.

Liitu kuuluvate metsaühingute ülesandeid kirjeldas Riigimetsade Ameti juhataja Jaan Luik ajakirjas Eesti Mets (mai, 1930) järgmiselt: ”
1) oma ümber koondada asjast huvitatud laiemaid ringkondi, – põllupidajaid, metsaomanikke, seltskonna- ja riigitegelasi, metsateenijaid, agronoomilist personaali j.n.e.,
2) metsanduslisi teadmisi ja oskust rahva seas levitada, organiseerida metsanduslist nõu- ja abiandmist;
3) ergutada ja korraldada põllumajanduseks kõlbmata maade metsatamise töid ja anda juhatust olemasolevate talumetsade ratsionaalseks kasutuseks, kasvatamiseks ja majandamiseks.”

Lisaks nendele ülesannetele tegelesid metsaühingud metsauuenduseks vajalike seemnete ja istikute hankimisega, metsaomanike nõustamisega, metsanduskonsulentide töö korraldamisega, metsapäevade korraldamisega, metsandusliku “propagandaga”, kirjastustegevusega… Julgelt võib tõmmata paralleele praeguste metsaühistute tegevusega!

Huvitav on märkida, et ka metsandustoetuste ajalugu ulatud läinud sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Nimelt asutati 1934. aasta metsaseaduse alusel Metsamajanduse Kapital, mille vahenditest maksti juba 1936. aastal parimatele talumetsade uuendajatele “preemiat” – 10-15 krooni ühe hektari uuendatud metsapinna eest. Kuna istikud olid riigi poolt tasuta, kattis saadud summa tehtud tööde kulud täielikult. Kavas oli toetusi laiendada, kuid plaanidele tõmbas kriipsu 1940. aasta.

Veel Eesti Metsaühingute Liidu kümnendal aastapäeval rääkis liidu esimees Jaan Luik tulevikust. Vahendab Eesti Mets (juuli, 1940):

“Asudes oma tegevuse teise aastakümne lävel loodab EMLiit sel ajajärgul saavutada suuremaid praktilisi tulemusi kui seni. Et talumetsanduse arendamisele kindlamat majanduslikku tuge anda, tuleb luua talumetsanduse arendamise fond, kuhu summad laekuksid eksporditavailt metsamaterjalidelt võetavast maksust ning riigieelarve korras ja metsamajanduse kapitalist määratud summadest. Fondist tuleks katta kõik talumetsanduse arendamisega seoses olevad kulud. Talumetsanduse intensiivsema arendamisega aitame kaasa meie majanduselu tõusule, kuid muudame kaunimaks ka meie maastiku ja kodude ümbruse.”

Neid plaane ellu viia enam ei jõutud. 1940. aastal lõppes ajutiselt metsanduslik ühistegevus Eestis. Nõukogude korra poolt maha surutud Metsaühingute Liidu tegevus taastus mingil määral küll Saksa okupatsiooni ajal, kuid 1944. aasta lõpetas selle lõplikult. Ühistegevust sai taas alustada alles iseseisvuse taastamise järel. Uus algus metsanduslikule ühistegevusele pandi 1992. aastal.

Artikli koostamiseks on kasutatud ajakirja Eesti Mets materjale ning Ivar Etverki ja Toivo Meikari raamatut “Era- ja põllumajandusmetsad Eestis” (Tartu, 2008).

Pildid: https://www.vanadpildid.net/component/pictures/?collection=Marko%20M%C3%A4nd

The post Eesti metsanduslik ühistegevus sai alguse juba 1920ndatel aastatel appeared first on Metsaühistu.