Süsinikku leidub meie ümber kõikjal. Taimedel, sealhulgas puudel, on võime atmosfääris sisalduvat süsinikku siduda. Seda tehakse läbi nende elutegevuseks vajaliku fotosünteesi. See on päikeseenergial põhinev protsess, mille lähteaineteks on vesi, süsinikdioksiid ja mineraalained ning mille tulemusel „valmistavad“ taimed omale vajalikke toiteaineid. Neid toiteaineid kasutab puu enda kasvuks ehk kasutatav CO₂ seotakse biomassi, millest suurema osa moodustab puit ja selle peamised koostisosad – tselluloos, ligniin ja hemitselluloos. Üldjoontes eraldub protsessis atmosfääri tagasi hapnik. Sellest tuleb ka väljend „metsad on maa kopsud“. Fotosüntees on üks kõige olulisemaid protsesse meie planeedil.
Seda kui palju puu suudab süsinikku endasse siduda sõltub paljudest faktoritest – puuliik, asukoht, kasvukoha tingimused, veerežiim, toiteainete kättesaadavus. Kõige kiirem on süsiniku sidumine siis, kui kõik tingimused kasvuks on soodsad.
Ehkki metsa süsinikuvaru on suurim vanemates puistutes, kus see jaguneb mulla ja puude vahel, toimub intensiivne süsiniku sidumine siiski üksnes noortes ja keskealistes metsades, kus puude juurdekasv on suur. Seega on puu juurdekasv ning tema süsiniku sidumise võime omavahel tihedalt seotud. Peamine sidumine toimub maa-alusesse (umbes 20%) ja maapealsesse biomassi (umbes 80%). Sidumise intensiivsus sõltub muuhulgas aga puu liigist ja kasvukohast. Võrreldes loodusliku uuenemisega on teadlikult metsastataval alal kasvama hakkav mets kvaliteetsem ja tootlikum. Esiteks on võimalik istutada alale sobilikul hulgal taimi, teiseks on kasutatav istutusmaterjal kvaliteetsem ja seega kiirema kasvuga. Kiirem kasv tähendab intensiivsemat süsiniku sidumist. Metsamaa näitel on Keskkonnaagentuuri arvutused näidanud et inimese poolt uuendatud okaspuu puistutes võib raieringi keskmisena tagavara olla suurem ca 27 m3 hektari kohta. See tähendab, et raieringi keskmisena on uuendatud metsa seotud CO₂ varu hektari kohta 32 tonni suurem võrreldes puistuga mis on jäetud looduslikule uuenemisele. Sarnaselt on see ka metsastatava maaga, kus süsiniku sidumine ja talletumine on efektiivsem ja tõhusam, kui seda on teadlikult metsastatud. Võrreldes metsade uuendamisega on metsastamise mõju süsiniku täiendavale sidumisele aga mitmekordselt suurem. Üldistatult saab öelda, et metsakasvatuslikud teadmised endistel põllumaadel väärtuslike puistute kasvatamise kohta on meil olemas.