Nimelt jäänud kord metsakuninga kasupoeg metsas vihma kätte ja asunud puude käest varju paluma. Kask ja toomingas tõrjunud paluja tagasi, kuusk aga võtnud mehe oma hõlma alla. Tänutäheks kinkis metsakuningas kuusele eluajaks haljaks jäämise, lehtpuud aga haljendavad ainult lühikest aega (Oskar Looritsa järgi).

Aga mitte kõik kuused pole oma kujult ideaalsed vihmavarjud – tihedad ja püramiidja kujuga. Vahel võib kuusk kasvada ka selliseks, et oksad on enam-vähem ühepikkused nii puu allosas kui ladva lähedal. Niisugune kuusk meenutab pigem sammast ja nii teda võra kuju järgi kutsutaksegi – sammaskuusk.

Veelgi haruldasemad on aga ussikuused, millel on väga pikad vitsjad ja looklevad oksad. Välja paistab see puu hoopiski omaette liigina, mitte meie tavalise kuusena. Tegu on väga aeglaselt kasvava puuga, mis vajab kasvamiseks palju valgust. Seega paksust kuusikust seda puud ei leia. Eestis on teada mõnikümmend ussikuuske.

Veidi tuntumad on lühterkuused, mis välimuselt meenutavad hiiglaslikku küünlajalga või lühtrit. Neidki kasvab Eestimaal mõnel pool, kuid üks tuntumaid – Pältre lühterkuusk Vastseliina kandis murdus mõned aastad tagasi maha. Selle 9-harulise puu alla olevat rahvajutu järgi kunagi ammu maetud hulga raha, aga kas keegi ka selle kätte on saanud, on selgusetu…

Käbid

Ühtegi neist kuuskedest, millest eelpool juttu oli, ei oleks olemas ilma käbita. Õigemini küll seemneta, aga seemet poleks kuusel jälle ilma käbita. Tegelikult kahe käbita, sest kuusel on nii isas- kui emaskäbid. Need, mida me lihtsalt „kuusekäbideks“ kutsume, on emaskäbid, mille soomuste all arenevad peale viljastamist kuuse seemned. Viljastajateks on aga isaskäbid, mida paljud inimesed pole tähelegi pannud. Need on need „kuuse õied,“ kus areneb õietolm. Kuuse isaskäbid paiknevad eelmise aasta okaste vahel. Noored emaskäbid on väga tihti punakad ning kui kuuse õitsemise ajal on käbid püstised, oleks kuusk justkui ehitud! Kogu seda ilu saab imetleda maikuu lõpupoole.

Valminult käbid enam nii uhked pole, need on need tavalised pruunid, 8-12 cm pikad kuusekäbid. Valmis saavad käbid oktoobri lõpuks, seemnete varisemine algab reeglina järgmise aasta kevadel,  veebruaris-märtsis. Siis lendavad laiali imepisikesed seemned, millest hea õnne korral kasvab kunagi mitmekümne meetri kõrgune puuhiiglane!

The post Aasta puu 2020: kuuskedest ja käbidest appeared first on Metsaühistu.

Perekonnanimi

Võib arvata, et pea iga Eestimaa inimene teab mõnda Kuuske. Pole ka ime, sest käesoleva aasta alguse seisuga kandis perekonnanimi Kuusk 859 meest ja 954 naist. Levikult on tegu 19. kohal oleva perekonnanimega nii naiste kui meeste puhul. Keskmine Kuusk on 41-aastane (kuid kõige levinum on perekonnanimi Kuusk hoopiski päris noorte laste ehk siis vanuse 0-4 seas) ja elab kõige tihedamini  Saare maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 72,47.

Kui looduses saab kokku mitu kuuske, on tulemuseks kuusik. Inimeste puhul see päris nii ei käi, aga nimena on ka Kuusik võrdlemisi levinud. Samuti 2020. aasta alguse seisuga elas Eestis 637 meest ja 735 naist, kes kandsid perekonnanime Kuusik. Levikult on Kuusik meeste puhul 38. ja naiste puhul 33. kohal. Keskmiselt on Kuusik 42 aastane ja elab ilmselt Jõgeva maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 32,55.

Ja muideks – Kuusk ja Kuusik on sellised perekonnanimed, mida inimene ei saa mõjuva põhjuste nime muutes endale perekonnanimeks võtta. Põhjus on lihtne – nende nimede kandjaid on liiga palju.

Kohanimi

Perekonnanimedele ei jää palju alla ka kuusepuust alguse saanud kohanimed. Nende hulgas on levinum kuusik – Eesti kohanimeregister annab märksõnale kuusik ühtekokku 580 vastet. Nende hulgas on üks alevik (Raplamaal), neli küla (Tartu, Hiiu, Rapla ja Saare maakondades), üks lennuväli, üks jõgi ning sadu kinnistuid ja teid-tänavaid.

Üks tuntumaid Kuusiku-nimelisi paiku ongi alevik Raplamaal, kus asub Eesti Ilmateenistuse Kuusiku meteoroloogiajaam. Pidevad raadio-uudiste kuulajad on aastakümneid saanud hommikuti teada, et Kuusikus (või Kuusikul, sõltuvalt uudistelugejast) näitas termomeeter nii-ja-nii palju. Aleviku nimi seostub Kuusiku mõisaga, mis saksa keeles kandis küll nime Saage (ka Saghe) ja mida seostatakse juba 1311. aastal mõisaomanikuks olnud Conradus de Sagale`ga. 1818. aastal on aga Saage mõisa nime kõrval kasutatud juba ka Kuusiku nime.

Sama kohanimeregister annab meile teada, et kuusk on kohanimena palju vähem populaarne – vasteid ainult 19. Ja ka neis on sõna kuusk vaid nimeosa, nii et kohta Kuusk Eestimaal ei eksisteeri. Küll aga on pilt hoopis teine, kui otsida nimeosana KUUSE – vasteid on lausa 658. Nende hulgas on 9 bussipeatust, kaks küla, ligi 90 tänavate-teede nime ja sadu kinnistuid-talusid-krunte.

Huvitav lugu on Eesti kõige suurema kuuse-tüvelise kohanimega – Kuusalu. Seda nime kannab nii kihelkond, haldusreformieelne vald, alevik ja küla. Nime päritolu on seostatud nii saksa- kui skandinaavia juurtega, kuid kõige tõenäolisemalt on nimi siiski pärit eesti keelest ja viitab ikkagi kuuskedele. Ajalooallikates on kasutatud nimekujusid Kusala (1241), Kusele (1290), Kusal (1418), Kuhsall (1693), Kusallo (1732).

Vapid

Kuusepuud on esindatud veel ühel nimedega seotud valdkonnas – nimelt vappidel. Kui enne haldusreformi oli kuusepuu neljateistkümnel vapil, siis nüüd on suurem osa kuusemotiiviga vappe kasutanud omavalitsusi liidetud teistega ja kuusepuu on jäänud vähemalt kuuele vapile – Jõhvi, Mustvee, Rõuge ja Räpina valdade, Pärnu valla Paikuse osavalla ning Võru linna vappidele.

Võru linn omandas vapi 1788. aastal. Sellel on kujutatud kuuske kuldsel pinnal. Keiserlikus ukaasis on juurde lisatud, et linn sai oma vapile kuuse seetõttu, et nimetatud puu on sealsele maastikule väga iseloomulik. Ilmselt oli selle puu sagedane esinemine tähelepanu äratanud.

Rõuge valla vapp on pärit 2018. aastast. Sellel on kolm kuuske, mis viitavad metsarohkusele, mida rõhutab ka roheline värv vapil.

Jõhvi vapp pärineb aastast 1938, kui see loodi Jõhvi linnale, tänapäeval on see kasutusel Jõhvi valla vapina. Vapp kujutas kilpi, millel kullast hirve pea rohelisel põhjal ja tagaplaanil kolm hõbedast kuuske punasel põhjal. Lipu ja vapi ametliku kinnitamiseni seaduses ettenähtud korras ei jõutud, kuna 1940. a riigipööre seiskas kogu asjaajamise.

Räpina valla vapp kinnitati aastal 2000, sel on kuused vapikilbi päisel. Ja kuuski on näha ka Mustvee valla vapil, kus need viitavad valla metsarikkusele.

Sümboolikas tähistab kuusk kui igihaljas puu igavest elu kestvust. Muideks, kas Eesti NSV vapil oli kuuseoks, mis iseloomustas meie loodust.

The post Aasta puu 2020: kuusk nimedes ja vappidel appeared first on Metsaühistu.

Noored kuusevõrsed sisaldavad õlisid, vaike, karotinoide, parkaineid ja palju C-vitamiini, samuti mineraale nagu kaalium ja magneesium. Erksavärvilistes võrsetes on hulgaliselt klorofülli, mis parandab rakkude hapnikuga varustatust, aitab kontrollida söögiisu, neutraliseerib vabu radikaale, hoiab vere glükoosisisalduse tasakaalus ja kiirendab haavade paranemist.

Kuusekasve on ajast-aega kasutatud rahvameditsiinis külmetushaiguste, köha ja bronhiidi raviks. Selleks on värsketest või kuivatatud võrsetest keedetud teed või siirupit ja seda külmetushaiguste korral joodud. Et sellised ravimid nende hädade puhul aitavad, on tõstust leidnud ka teaduslikes uuringutes, kuigi ametlikus meditsiinis kasutamiseks oleks kuuse ravitoimeid vaja veel põhjalikumalt uurida.

Parim aeg kuusevõrsete korjamiseks on maikuus, võrsed võiksid olla 2-5 cm pikkused ja ererohelised. Korjaja peaks olema ettevaatlik, et kuusepuule mitte liiga teha. Selleks tuleb murda ettevaatlikult puult ära ainult võrse, vigastamata ülejäänud puud liigse rapsimisega. Samuti tuleb võrseid korjata puu eri külgedelt ning suurema koguse saamiseks tuleks võrseid korjata mitmelt puult. Kindlasti ei tohiks ühelt täiskasvanud puult ära korjata rohkem kui kümnendik võrsetest, muidu võib korjaja häirida puu kasvu.

Samuti ei tohi võrseid korjata puult, mis kasvab tee ääres, pargis või kesklinnas, sest igihaljad okaspuud koguvad endasse keskkonnamürke. Võrseid ei tasu korjata ka aiast, kus kasutatakse regulaarselt väetisi, taimemürke ja muid aianduskemikaale. Heade võrsetega puu kasvab puhtas metsas.

Mida siis kuusevõrsetest teha saab?

Kuusevõrsesiirupi tegemiseks tuleks võtta peotäis värskeid võrseid. Need kallata üle veega, nii et võrsed oleksid kaetud. Vesi lasta korraks keema ja jätta seejärel üheks tunniks seisma. Saadud vedelik kurnata sõelal, lisada 300 grammi suhkrut ja pisut sidrunimahla ning keeta vaiksel tulel seni, kuni vesi on aurustunud ja keedus on muutunud siirupiseks. Siirupit säilitada tumedas klaaspurgis jahedas kohas. Kasutada külmetushaiguste puhul, aga ülihästi sobib ka liharoogade maitsestamiseks.

Kuusevõrsevesi. Lisa hakitud ja kergelt muljutud kuuse­võrseid joogiveele ning lase sel umbes tund aega seista, et vette eralduksid kõik kasulikud ained. Tulemuseks saad mõnusa aroomi ja maitsega vee. Joo maitsevesi ära ühe päeva jooksul. Sel on tervist tugevdav ja organismi toniseeriv toime.

Kuusevõrsesmuuti. Värskete võrsete ajal saab teha organismi turgutavat ja vitamiinirikast kuusevõrsesmuutit. Selle tegemiseks pane kannmikserisse umbes kaks peotäit kuusevõrseid, kaks banaani, kaks supilusikat mett ja puhast vett. Lase kõik segamini, timmi konsistentsi vajadusel veel veega.

Ja muidugi kuusevõrsed toitude maitsestamiseks. Selleks haki võrseid liharoa (eriti hästi sobib võrsete maitse lambaprae juurde) peale, sega hakituna salatitesse või pista paar-kolm oksakest õlipudelisse – tulemuseks on maitsetatud salatiõli.

The post Aasta puu 2020: kuusevõrsed on kevadised vitamiinipommid appeared first on Metsaühistu.

Looduslik jõulupärg püsib kaua kaunis.

Kogu pärja materjal võiks olla looduslik – aluseks pajuvitstest rõngas, põhimaterjaliks kuuseoksad, kaunistuseks käbid, samblatutid, kuivatatud marjad ja muu looduslik materjal.

Materjali kogumiseks tuleks ette võtta käik lähimasse metsa. Enda tarbeks võib igaüks korjata metsasaadusi, kui sellega ei kahjustata kasvavaid puid. Kuuseoksi on kõige parem korjata uuendusraie langilt, kus need nagunii maas vedelevad. Kõike muudki vajalikku leiab metsa alt päris vabalt.

Siiski peab meeles pidama, et päris vabalt võib oma tarbeks metsasaadusi korjata riigimetsast või tähistamata erametsast. Tähistatud erametsa puhul tuleb saada selleks aga metsaomanikult luba. Reeglina on erametsa tähistaval sildil olemas ka omaniku kontaktid. Nõu ja abi võib saada ka kohalikust metsaühistust, kus on olemas ülevaade oma liikmete metsade kohta.

Jõulupärja tegemine on lihtne – pajuokstest keeratakse kokku alusvõru, millele kinnitatakse traadiga või liimiga kuuseoksad. Kõik kaunistused saab samuti kinnitada kas liimi või traadiga. Lõpptulemus sõltub meisterdaja käteosavusest ja maitsest.

Head meisterdamist! 
Pilte omatehtud pärgadest ootame ka Metsaühistu Facebooki lehele.

The post Loodusliku jõulupärja järele mine metsa! appeared first on Metsaühistu.

Vooremaa Metsaühistu juhatuse liige Harry Pütsepp sõnas, et üheskoos pandi mulda mitusada kuusetaime. „Hea oli ka lastele kohe näidata, et neljakümne aasta pärast kasvab töö tulemusena samasugune mets, nagu on langi kõrval kasvamas. Paljude laste jaoks oli see esimene kord metsas puid istutada. Samas rääkisid istutamise ajal nii mõnedki lapsed, et on ka varem istutanud – kes õunapuid, kes marjapõõsaid,“ lisas Pütsepp.

Istutuspaigas tutvusid lapsed kõigepealt raiesmikuga, seejärel jagati aga õpetussõnu – Harry Pütsepp tutvustas lastele kuuskede istutamise teooriat ja praktikat. Edasi jagunesid lapsed paaridesse ning järgnes poolteist tundi tööd. Raiesmik täitus pisikeste kuuskedega kiiresti.

Tööpäeva lõpetas kerge kehakinnitus. Lapsed lubasid kindlasti tulla tagasi üheksanda klassi kevadel, et vaadata, kui pikaks kuused kuue aastaga kasvavad.

The post Vooremaa Metsaühistu tõi lapsed metsa appeared first on Metsaühistu.