Pärnade õitsemise aeg kestab vaid nädala või paar, seega peab pärnade õitsemisel silma peal hoidma ja kiiresti tegutsema.

Millal ja kuidas pärnaõisi korjata?

Pärnaõisi korjatakse tavaliselt juuni lõpust juuli keskpaigani, olenevalt ilmast ja piirkonnast. Parim aeg korjamiseks on siis, kui osa õisi on avanenud ja osa veel pungas. Sel ajal on õite lõhn ja toimeained kõige tugevamad. Korjamiseks vali kuiv ja päikeseline päev ning väldi märgi või vihmase ilmaga korjamist, sest niisked õied võivad hiljem kergesti hallitama minna.

Kuivatamiseks korja õied koos väikese roheka kandelehega. Õisikud tuleb kuivatada varjulises kohas õhukese kihina. Väldi otsest päikesevalgust, mis võib toimeaineid lagundada. Kui õied on täielikult kuivanud (krõbedad ja kergesti murduvad), säilita neid paberkotis või klaaspurgis kuivas ja pimedas kohas. Õigesti kuivatatud ja säilitatud pärnaõied säilitavad oma kasulikud omadused kuni kaks aastat.

Kuidas pärnaõisi kasutada?

Tee valmistamiseks
Pärnaõietee on tuntud rahustava ja higistama ajava toime poolest, mis sobib hästi külmetuse ja palaviku korral, une soodustamiseks ja närvisüsteemi turgutamiseks. Samuti võib pärnaõieteed kasutada köha leevendamiseks ja kurgu kuristamiseks. 

Pärnaõietee sobib ka lastele – see on üks väheseid rahustavaid ravimtaimi, mida võib julgelt pakkuda ka väiksematele pereliikmetele.

Kuna pärnaõites on palju erinevaid keemilisi ühendeid, siis raseduse ja rinnaga toitmise ajal soovitatakse pärnaõietee joomisest pigem loobuda või teha seda väga väikestes kogustes.

Aurud ja loputused
Pärnaõied on head nii ülemiste hingamisteede katarri korral auru tegemiseks kui ka enda naha ja juuste hooldamiseks.
Pärnaõied sobivad näoauruks just kuiva ja tundliku naha puhul. Samuti võib keedetud pärnateega loputada juukseid või kasutada seda naha rahustamiseks.

Vannivees
Pärnaõisi võib lisada kuivatatult või tõmmisena vannivette, see aitab lõõgastuda, leevendada lihaspingeid ja pehmendab nahka.

Siirupid ja tinktuurid
Pärnaõite siirupit või tinktuur sobib hästi talvel külmetuse leevendamiseks ja toidus kasutamiseks. Siirupit saab lisada näiteks õuna- või pirnimoosile maitseks või teha maitsevett või kodust limonaadi.

Harilik pärn on ka väga hea meetaim, pärnaõiemesi arvatakse olevat üks hinnalisemaid meeliike nii tema maitse kui raviomaduste pärast. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.

Kui jalutad suvel pärnapuu all ja tunned selle mesist lõhna – peatu hetkeks, hinga sügavalt sisse ja mõtle, mida kõike loodus sulle pakub.

The post Pärnaõied – üks armastatumaid ravimtaimi appeared first on Metsaühistu.

Ravimtaimena on kasutatud tamme koort, lehti, pahkasid ehk galle ja tõrusid. Nii on näiteks aastasadu kasutatud noorte tammede koort tõmmise tegemiseks. Tammekooretõmmisel on bakterivastane toime ja seetõttu on seda kasutatud seespidiselt kõhulahtisuse, soolepõletiku, verejooksu, vereköhimise vastu, samuti põiepõletiku, hambajuure- ja igemepõletiku, taime- ja seenemürgituse korral. Kõhulahtisuse vastu aitab tammekooretee juba ühe päevaga. Välispidiselt kasutatakse tammekooreleotist kompressidena kroonilise nahalööbe ravimisel ja jalavannides jalgade higistamise korral. Tõmmiseid kasutatakse pea alati jahutatult

Tammetõrusid, millel samuti ravitoime, on aegade jooksul kasutatud kohviubade asendajana. Parajalt tarvitatuna olevat tammetõrukohv rohuks luunõrkuse ja verevaesuse puhul. Jahvatatud tammetõrust saadud pulbrit kasutati ka ninaverejooksu vastu. Tammelehed on seevastu kasutamist leidnud kurkide hapendamisel, ent selline hapendusviis muudab kurgid tumedaks.

The post Aasta puu tamm ja tema raviomadused appeared first on Metsaühistu.

Põdrakanep, ka põdralill, põdrakapsas, põdratubakas, pajulill, lillpaju, pajuhein – kasvab kogu Eestis, kuid tema raviomadused ei ole väga hästi tuntud. Siiski – Siberis olnud inimesed teavad põdrakanepit kui valgu-, tärklise- ja suhkrurikast toitu ja toidulisandit, tema lehtedest valmistatakse ka kuulsat teed – ivan-tšaid.

Nagu nimigi näitab, on ivan-tšai pärit Venemaalt, kus seda väärt jooki tunti väidetavalt juba tuhandeid aastaid tagasi ja tegu olla maailma vanima tervistava joogiga. Kas see on nii või naa, pole olulinegi, sest põdrakanepitee kasulikkust on tõestatud nii praktikas kui teoorias. Eestis saab ehedaimat ivan-tšaid nautida Peipsi ääres, kus vanausulised on seda teinud juba pikka aega.

Tõenäoliselt jõudis ivan-tšai Eestisse vadjalaste kaudu, on arvanud Alatskivi Mõisamaitsete perenaine Külli Must. Tema sõnade järgi on kirja pandud ka alljärgnev õpetus ivan-tšai valmistamiseks.

Tee jaoks tuleb korjata õitsemise perioodil põdrakanepi rohelisi lehti. Korjatud lehtedel tuleb esialgu lasta umbes ööpäeva tihedalt täistopitud ja kaanega suletud nõus närbuda ja seejärel hakata neid korralikult muljuma, et taimerakud saaksid purustatud. Tehnikaid on erinevaid: kes muljub iga üksikut lehte näpuvahel, kes muljub lehemassi taigarulliga. Mõned purustavad ka hakklihamasinaga, kuid taime kokkupuutumist metalliga ei peeta just parimaks lahenduseks.

Kui taimed purustatud, hakkab kõige olulisem – hapendus- ehk fermenteerimisprotsess, kus muljutud lehed pannakse õhukese kihina niiske kanga alla sooja kohta ja lastakse seista. Hoitakse paarist tunnist paari päevani, mida kauem, seda tumedam tee tuleb. Loomulikult sõltub protsess temperatuurist: soojemas kiiremini. Kui lehtedele tekib intensiivne magus lillelõhn, on õige aeg kuivatamiseks. Kuid siinkohal peab olema ettevaatlik, et mitte lasta lehtedel hallitama minna.

Seejärel tuleb lehed 70-80 kraadi juures paokil uksega ahjus ära kuivatada, kuid seda võib teha ka saunalaval või toidukuivatis ja maitsev tee ongi valmis.

Kuna ivan-tšai ei sisalda kofeiini, siis võib teda üsna ohtralt juua ning tee joomisel on ka veel üks omapära. Kõigepealt valmistakse teest tõmmis, mida siis joomisel lahjendatakse kuuma veega. Kuid ka tõmmist võib pidevalt vette peale valades kasutada korduvalt, et sellest kõik kätte saaks. Tee ei muutu mõruks ja sobib juua ka külmana. Ivan-tšai on suurepärane asendus harjumuspärasele mustale või rohelisele teele. Kui millalgi tõrjus just teelehtedest tee ivan-tšai turult ja toidulaualt välja, siis nüüd on aeg pendel tagasi liikuma panna.

Vaata videot Külli Mustaga, kes räägib ivan-tšai tee ajaloost ja tegemisest lähemalt.

Maailma ajalugu muutev taim?

Maailmas (eriti Venemaal) liiguvad ivan-tšai kohta mitmed legendid, millest mitme tõelevastavust on raske uskuda. Jätamegi alljärgneva uskumise või mitteuskumise iga lugeja enda otsustada, põdrakanepi ja sellest tehtud joogi väärtust ja kasulikkust see ei vähenda.

Ivan-tšai on tuntud ka Koporje tee nime all. See tulla sellest, et 13. sajandil vallutas Vene vürst Aleksander Jaroslavovitš (hiljem lisanimega Nevski) vadjalaste maadel asuva Koporje linnuse, mille elanikud olla vürsti sõdalasi ravinud edukalt ivan-tšaiga. Hiljem kogus see tee tuntuks kui Koporje tee, Vene tee ja lõpuks ivan-tšai. Euroopas oli vana tee tuntud ja populaarne, India tee hakkas levima alles 17. sajandil. Ivan-tšai oli aga sellele nii võimas konkurent, et Inglise Ida-India kompanii olla võtnud kasutusele äärmuslikke vahendeid (õhutanud Krimmi sõda ja hiljem ka I maailmasõda), et põdrakanepijook turult tõrjuda. Selleks olla makstud suuri summasid ka Leninile, nii et peale riigipööret keelati ivan-tšai uurimine, valmistamine ja müük. Kuulus jook hakkas ajalikku hääbuma.

Hiljem bolševikud oma otsusest taganesid ning Beria enda käsul rajati Koporje külla ivan-tšai uurimiskeskus, kus toodetud jooki anti sõduritele. Tulemused olid olnud nii head, et II maailmasõja aegu käskis Hitler isiklikult 1941. aasta suve lõpul käsu hävitada Koporje küla maamunalt. Saksa tankid selle käsu ka täitsid.

Kuid see pole veel kõik. Vene ajaloo-uurija Tšudinovi versiooni kohaselt oli terve Euroopa kunagi Venemaa osa (Russ Jara), mille pealinnaks oli Rügeni saarel asuv Akrona. Russ Jara vallutati ja Akrona langes. Seejärel allesjäänud osa venelastest assimileeriti anastajate ning paari põlvkonna möödudes rääkisid nad kõik juba teistes keeltes. Sellele järgnes võitjate poolt kirjutatud ajalugu ning tõde unustati. Ühel ajaloolisel hetkel hakkavad vene kaupmehed Koporje teed Euroopasse müüma ja juhtub midagi enneolematut –  praktiliselt täielikult ümber sündinud Saksamaa elanikkonnal ärkavad slaavi geenid ja -eneseteadvus. Taas tekivad põletusmatused ning süttivad jaanituled – eurooplased hakkavad ühel hetkel tähistama sügavalt slaavlastele omaseid tähtpäevi.

Ja seda kõike põdrakanepi mõjul…

The post Põdrakanep aitab 99 häda vastu appeared first on Metsaühistu.

Angervaksa äratundmine peaks olema võrdlemisi lihtne – taime lõhn on magus, uimastav, mõnele inimesele meenutab kaneelisaia lõhna. Kasvab ta niiskemates paikades, jõe- ja järvekallastel, aga ka teeservades ja metsaveerel. Angervaks on mitmeaastane taim, 60-200 sentimeetrit kõrge.

Raviks kasutatakse kogu taime, õisi-lehti tasub aga koguda õitsemise algul (kahju ei tee aga ka hiljem kogutud õied-lehed), milleks lõigatakse maha taime tipp umbes 15 cm ulatuses. Septembrikuus algab aga angervaksa juurte kogumine. Selleks kaevatakse taim koos juurtega välja, raputatakse mullast puhtaks ja pestakse külmas vees.

Angervaksast tehtud teed on kasutatud paljude erinevate haiguste vastu. Rahvameditsiinis on soovitatud angervaksateed kasutada reuma ja närvivalude, krampide, närvilisuse, kõhulahtisuse ja veel paljude muude hädade vastu. Samuti alandab angervaks palavikku ning paneb inimese higistama.

Angervaksa värskeid lehti võib lisada ka salatitesse, need on väga rikkad C-vitamiini poolest.

Angervaksa on nimetatud ka looduslikuks aspiriiniks ning 1835. aastal eraldati angervaksa õitest esmakordselt salitsüülhapet. Aastaid hiljem saadi sellest Saksa farmaatsiafirmas Bayer kasutuskõlblik aspiriin, mida teised ravimifirmad toodavad nüüd atsetüülsalitsüülhappe nime all.

Angervaksa on peetud ja peetakse ka maagiliseks taimeks, mis aitab kurjade vaimude vastu. Nii pistetakse jaaniööl õitsvaid angervaksaoksi majapalkide ja laudade vahele.

Angervaks on ka hea meetaim ning lõhna tõttu on teda kasutatud mitmesuguste jookide maitsestamiseks. Näiteks lisa angervaks koos mustsõstralehtedega joogivee maitsestamiseks.

Retsepte

Angervaks magustoitudes

Põneva maitsenüansi saamiseks proovi angervaksa lisada panna cotta ja kreembrülee magustoitudele. Selleks kuumuta koores õied ja kurna välja. Peenestatud õisi võid lisada ka koogitainasse või jäätisele.

Angervaksatee

Palavikku alandav ja higistamist soodustav. Valmistamiseks võtta klaasitäie keeva vee kohta 1–2 teelusikatäit kuivatatud taime, lasta 15 minutit tõmmata ja juua kuumalt. Tee aitab külmetushaiguste, angiini, bronhiidi korral, paneb higistama ja alandab palavikku ning aitab kõrgest vererõhust tingitud peavalude puhul.

Tinktuur

2 supilusikatäit värskeid õisi panna 100 grammi viina sisse. Lasta seista kaks nädalat. Reuma- või närvivalude puhul määrida selle tinktuuriga valutavaid kohti.

The post Angervaks on väetaim appeared first on Metsaühistu.