Lageraie keelamine ei peata puude suremist

Küll saab metsa hävitamist kogeda Soka sõnul looduskaitse puhul, sest ükski lageraie keelamine ei peata puude vananemist ja loomulikku suremist. „Metsa hävinemist näeb kõikidel kaitsealadel ja viimasel ajal eriti seoses üraskilevikuga. Üraskikahju puhul öeldakse tihti, et tuleb asemele uus mets, aga ega iseenesest ikka ei tule ju küll!”

Erki Sok Paides Arvamusfestivalil 2024

Ta lisab, et võrrelda tuleks alati võrreldavaid – puid puudega ja marju marjadega. „Kui lageraie puhul heidetakse ette puude raiet, siis teiselt poolt kaitsealadel on lihtsalt puude väljalangemine. Kui lageraie järgselt saab olema uus metsapõlv, siis looduskaitse puhul üraskijärgselt sarapuuvõsa ja ei enamat. Kui lageraie langilt olen korjanud metsmaasikaid ja vaarikaid, siis sarapuuvõsast ma ei ole neid leidnud.”

Mida tuleks teha Eestis looduse kaitseks? „Tuleks lõpetada päevapealt see rohehullus ja tegutseda reaalse põhjendatud looduskaitsega! Maaomanikud pole looduskaitse vastu, aga see hakkab maaomanikust aina kaugenema. Täna oleme olukorras, kus maaomanikud on loonud nii oma tegevuse kui ka tegevusetusega oma metsadesse loodusväärtused. Metsamaa ja sellega seoses kõiksugu loodusväärtused aina kasvavad,” räägib Võrumaa Metsaühistu juht. „Aga uute seaduseparandustega võetakse just nendelt kõige rohelisema mõtteviisiga omanikelt võimalus oma metsa kasvatada ja kasutada! Ehk siis riik ja avalikkus saeb oksa, mille peal ise istub. Need planeeritavad seadusemuudatused on otsene karuteene looduskaitsele.”

Ja nagu ikka, puudutavad need seadusemuudatused kõige valusamalt neid omanikke, kes elavad kohapeal maal – seega on Soka hinnangul tegu ka maaelu väljasuretamisega. „Metsaomanikele mõeldakse välja erinevaid piiranguid, ent vastu pakutavad hüvitised ja meetmed on pea olematud. Vaadata pealt, kuidas sinu elutöö mädaneb ja hävineb ning sa ei tohi mõningal juhul isegi oma metsa minna – see on tase, millega ei saa kuidagi rahul olla.”

Sok toob veel üheks näiteks tänasest absurdsest seadusandlusest, et alates märtsist nõutakse kaitsealadel pisikeste raiete soovi korral keskkonnamõjude hindamist. See on hindamine, mida tavaliselt peab tegema ülisuurte arenduste ja mastaapsete karjääride tegemisel. „Nõuda hindamist, mis ei puuduta üldse metsandust ega loodushoidu ning maksab vähemalt kolm korda rohkem, kui planeeritud saadav tulu? Selle peale ikka annab tulla!”

Eesti erametsaomanikud on ajas muutumas

„Kui algselt olid ühistus valdavalt sellised metsaomanikud, kes said ise kõik oma metsamajandamistööde tegemisega hakkama, siis järjest enam kasutatakse tööde korraldamisel metsaühistu abi. Seda nii raiete tegemisel kui ka metsauuendamistööde korraldamisel,” räägib Sok aset leidnud muutustest, mille olulisemateks põhjusteks on kohapeal elavate omanike vananemine ja nooremate kaugemal tööl käimine.

Samuti on metsaomanikud tema sõnul saanud järjest targemaks. Seda on aidanud teha mitmed toetused, teavitused, õppepäevad ja ka paljud muud meetmed. Parimaks toetuse liigiks on olnud metsauuendamise toetus, mis on suunanud omanikke metsi uuendama ja näidanud, et tegemist ei olegi ülejõu käiva tegevusega. Samuti on väga suureks abiks olnud metsaühistutele nõustamistoetus, mis on aidanud metsaomanikele tasuta nõu jagada. Kahjuks selle toetuse eelarve on võrreldes aasta tagusega veerandi võrra vähenenud ja pideva liikmete arvu kasvu puhul tekitab see ühistutele raskusi nõustamise korraldamisel.

Võrumaa Metsaühistul läheb Soka sõnul vaatamata ühiskonnas toimuvale hästi. „Kui alustasin ühistu juures tööd, oli meil ühistus paarkümmend liiget. Täna on liikmeid 1430 ja igal aastal lisandub umbes 100 uut väikemetsaomanikku. Mõistagi on ka lahkumisi, kuid kõikidel on lahkumiseks tavapärased loomulikud põhjused: omandi üleminek teisele pereliikmele, surmad, kinnistu müügid jne,” räägib ta.

Metsaühistu põhitegevused on metsaomanike nõustamine ja erinevate ühistegevuste korraldamine. Samuti korraldatakse metsamaterjali müüki ja raiete enampakkumisi, taimede tellimist ja istutustööde korraldamist, metsamajandamiskavade tellimist ja erinevate tegevuste planeerimist. Ühistust saab soetada ulukitõrjevahendit TRICO ja üraskipüüniseid.

Soka sõnul on metsaühistu üks olulisemaid ülesandeid seista oma liikmete õiguste eest ja lüüa kaasa seadusloome sõnastamisel. Näiteks augusti keskel toimus Võrus kliimaministeeriumi esindajatega kohtumine, kus teemaks olid ebamõistlikud piirangud maaomanikele. Võrumaa Metsaühistu on üks Eesti üks vanemaid tegutsevaid metsaühistuid, mis loodi 1996. aastal 13 Võrumaa metsaomaniku poolt.

Erki Sok

Erki Sok on sündinud ja kasvanud Võrumaal Pähni külas, mis oli Roosa metskonna keskuseks. Kuna tema isa oli Tõrvandu vahtkonna metsavaht, siis on mees metsaga kokku puutunud sünnist saadik. Pähni on väike, metsaga ümbritsetud küla ja seetõttu oligi Sok lapsepõlves kogu elu metsaga seotud: imikuna kärusõidud metsa, lapsena metsas mängimine, seenel ja marjul käigud, isaga tööl kaasas olemine, sauna vihtade tegemine ja muudel metsatöödel käe külge panemised. Sealt sai mees metsapisiku, mis suunas teda Luuale metsandust õppima. Pärast ameti omandamist oli ta kaheksa aastat Roosa metskonnas abimetsaülem ja sai väga häid kogemusi nii metsamajandamise kui ka looduskaitse vallas.

Sok elab oma isatalus Haanjamaa ääremail, toimetab talumetsas ja on alates 2005. aastast tegutsenud Võrumaa Metsaühistu tegevuse korraldajana ning üheskoos on ühistust kasvatatud Eesti suurima liikmete arvuga metsaühistu, kus on üle 1430 liikme. 2006. aastal pälvis Sok Eesti parima talumetsamajandaja tiitli ja tänavu tunnustati teda Eesti Erametsaliidu kõrgeima autasu – tänumärgiga ning lisaks sai ta tunnustuse “Rõuge valla keskkonnatäht 2023”.

Artikkel ilmus algselt ajalehe Postimees eriväljaandes “Silmapaistev põllumajandus”

The post Võrumaa Metsaühistu juht Erki Sok: kurb, et metsandussektorit alusetult halvustatakse appeared first on Metsaühistu.

Rene enda sõnul oli Metsaühistusse tööle asumine tema jaoks väga õige samm. „Lõpetasin sel kevadel Maaülikoolis metsanduse bakalaureuseõppe. Veidi varem oli mul aga vaja praktikakohta. Kuna olen siitkandist pärit, pöördusin (Rakvere Metsaühistu juhatuse esimehe) Meelis Matkamäe poole, et kas neil saaks praktikat teha. Meelis oli nõus. Alguses tegin põhiliselt saega metsas tööd, etteraideid ja hooldust. Kui praktika läbi sai, tehti ettepanek tööd jätkata. Nüüd tegelen põhiliselt metsameistri ülesannetega – suhtlen metsaomanikega, annan neile nõu metsade majandamise kohta, organiseerin töid. Tegemist jätkub!“

Sel sügisel algas Rene jaoks aga eriti kiire ja pingeline eluperiood. „Septembri alguses algas mul jälle kooliaeg. Jätkan maaülikoolis magistriõppes, ikka metsanduses. Töö ja kool koos – see on päris paras väljakutse! Aga samas on väga hea, et teooria ja praktika on koos. Juba nüüd tunnen, et senini teoreetiliselt õpitu hakkab liikuma praktilistesse raamidesse. Asjad saavad selgemaks,“ räägib Rene.

Metsaühistu tegemistega on Rene kokku puutunud juba aastaid. Ka tema isa on metsamees ning ühistu liige. „Ühistu tegevus on mulle üldiselt tuttav ning tuttavaid ka töötab selles süsteemis. Metsaühistu on mulle paistnud kogu aeg sellise noorusliku ja aktiivse organisatsiooniga. Et kui mõnelt poolt kuuleb, et metsandus on selline vanamoeline, siis minu arvates see nii küll pole. Pigem ikka nooruslik ja moodne tegevusala.“

Lisaks õppimisele ja töötamisele tegeleb Rene spordiga (enda sõnul vaid aeg-ajalt harrastajana) ja on jahimees. Oma tulevikku näeb ta praegu kindlalt seotud metsanduse ja Metsaühistuga.

The post Metsaühistud on noorte nägu, kinnitab noor metsamees appeared first on Metsaühistu.

Üks Eesti erametsaomanike koostöö edendaja on elupõline metsamees Guido Ploompuu, kes on olnud nii Erametsaliidu kui ka Keskühistu Eramets alguse juures. Ja mitte ainult olnud – aastatel 1993-2008 oli Guido Eesti Erametsaliidu juhatuse liige ning juhatuse esimees 2006-2008. 2005. aastal pälvis ta tiitli Erametsasõber.

Lisaks sellele on Guido Ploompuu ka Viru-Lemmu Metsaseltsi asutaja ja käimalükkaja. Lääne-Virumaa lõunaosas tegutsev metsaühistu asutati 1999. aastal, asutajaliikmeid oli paarkümmend, praegune liikmete arv jääb kahesaja viiekümne kanti. Eriti uhke on Guido Ploompuu 2004. aastal rajatud 4-kilomeetrise metsandusliku õpperaja üle. Paraja jalutuskäigu pikkusel rajal saab näha erinevaid puuliike ning erinevaid metsastamise võimalusi raiesmikel ja endistel põllumaadel. Viru-Lemmu Metsaseltsi tegemistest juttu alustasimegi.

„Tegutseme seal Pandivere lõunaservas, kus on väga viljakasd metsad. Ja kuna me oleme endale pühaks missiooniks võtnud, et kõik alad tuleks uuendada, siis uuendamegi igal aastal kusagil 75 hektarit. Liikmete arv ei ole meil ju suur ja see pindala on meie jaoks päris arvestatav. Igal aastal paneme kasvama ligi 150 tuhat taime. Tahame metsaomanikule pakkuda ikka seda täispaketti teenuseid – uuendamisest puidu müügini.“

Kuidas sinust endast metsamees sai?

„Mul omal on muidugi metsanduslik taust, 79 lõpetasin EPA, siis olin paarkümmend aastat riigimetsasüsteemis metsaülem ja kui see likvideeriti, siis olin vahepeal vallaametis. Mitmesuguseid ameteid sai peetud. Viimased paarkümmend aastat olen ka konsulent, aga kuna meil ühistus konsulent on, siis toimetan seal metsaseltsis puidu varumise poole pealt.“

Kümme aastat tagasi olid sina üks neist, kes panid alguse Keskühistule Eramets. Kas oli tookord usku, et ühistegevusele saab panustada?

„Keskühistuga oli nii, et me Kalle Põlluga (Põhja-Eesti Metsaühistu) nägime, et niisugune ühistuline tegevus peaks hakkama toimima. Umbes samal ajal oli Erametsakeskus algatanud majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime just neid ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Kallega olime algul vedajad selles projektis, Kalle pani põhikirja kokku ja kutsusime seltskonna kokku. Nii see asi hakkas ja minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu.“

Kas jääd looduga rahule? On praegune Keskühistu Eramets enam-vähem selline, nagu kümme aastat tagasi lootsite?

„Mina olen küll rahul. Kõige tähtsam asi on see, et kui läbi metsaühistute korraldame neid teenuseid (puidu müük ja taimede ühistellimused), siis igaühel endal teha oleks see asi raskeks läinud. Aga meil on Keskühistu struktuur ja organisatsioon paigas ja oleme rahul selle asjaga. Kui iga metsaühistu peaks ise asju ajama – sõlmima lepinguid, aja asju, õiendama partneritega – siis oleks see väga raske. Praegune Keskühistu on ikka tõsine teine tase juba.“

Kuidas üldse metsandusliku ühistegevuseni jõudsid, esialgu Erametsaliitu?

„Kuna mul on metsanduslik taust, siis – see oli vist 93. aastal – juhtusin Erametsaliidu koosolekule. Siis juhtis (Toomas) Lemming (Erametsaliidu endine tegevjuht) seda asja. Ja sellest ajast olen ma asjas sees olnud – Erametsaliidu juhatuses, paar aastat olin ka juhatuse esimees. Nii see asi edasi läks. Eks me alustasime ka oma metsaseltsiga kakskümmend aastat tagasi, kui paar meest minu juurde tulid, et teeme oma seltsi. Siiamaani olen tegev. Niikaua kuni jõudu ja tervist on.“

Kas omanikule tasub ühistegevus ära?

„Omanikule on kõige olulisem metsaühistu. Sealt hakkab kõik pihta. Keskühistus tegeleme puidu müügiga, Erametsakeskus vahendab toetusi, aga kohalikust ühistust algab kõik pihta. Need on kohaliku metsaomaniku jaoks vahelülid. Ja noh sellepärast ei taha me ka oma ühistut väga suureks ajada – praegu on meil olukord, kus tunneme kõiki metsaomanikke. Kui me nüüd väga laiaks läheme, siis meil ühistu liikmetega kontakt kaugeneb. No näiteks kui me sel aastal Jaanil raiusime, siis järgmine aasta ma tean, et nüüd tuleb tal istutada. Ja veel paari aasta pärast saan ma talle meelde tuletada, et nüüd on õige aeg hooldada. Tähendab kogu see pakett on mul peas. Aga kui sul on seal tuhat liiget, siis tuleb terve kontor asutada. Raegu aga käime oma paari-kolme inimesega oma paarisajast liikmest üle. See ongi paras, nii kolmesajaliikmeline ühistu. Kõik teavad üksteist.

Ja see on ka selline piirkondlik lähenemine. Meil on ka liikmeid mujalt Eestist, aga põhimass ikkagi Lõuna-Virumaalt, kohalikud elanikud. Nii me oleme piirkondlik ettevõtmine.“

Mida arvad praegusest metsandusest?

„Metsandus on ikkagi selline asi, kus iga inimene arvab, et ta oskab seal kaasa rääkida. Kui sul millestki muust rääkida ei ole, siis räägid ikka metsandusest, kuigi sul endal metsa ei pruugi ollagi. Aga mina olen ikkagi sellise klassikalise metsanduse taustaga ja ma tean, et mets on selline organism, et kui ta on vana, siis tuleb raiuda. Ja kui mõni paduroheline tahab metsa kaitse alla võtta, siis palun väga – ostke endale mets. Ostke igaüks endale kaks hektarit ja kaitske seda. Aga eks see olegi põhimõtteline küsimus – kas mets on majandamiseks või on ta selline kultusobjekt. Ma leian, et meil on tegelikult kaitstavaid metsi küllalt. Aga mets on alati ilus – ilus on vaadata noorendikku, aga ilus on ka raieküps mets. Ja mõlemal on minu meelest ühesugune väärtus.

Kaitsmine peaks käima läbi omaniku. Omanik peab teadma, mida ta tahab. Minu meelest pole mõtet neid suuri piiranguid seada. Aga eks nende metsaomanike ettevalmistus on ka erinev. Võibolla mõnele peabki kõike ette kirjutama. Eks ma olen ise ka näinud metsaomanikule, kellele tuleb öelda, et siit ei tasuks raiuda, et selliseid asju tasuks säilitada. Eks see ole ka metsaühistu roll – olla metsaomanikele õpetaja-kasvataja.“

Intervjuu ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja

The post Guido Ploompuu – ühistegevuse usku metsamees appeared first on Metsaühistu.

Põlva Kooli lapsed käisid metsas Lasse Virolaineni juhendamisel

Üritusi viis läbi Põlvamaa Metsaühistu partneri Maarja Küla loodusretkejuht Lasse Virolainen. Tema sõnul on sellised käigud väga olulised. „Kohe saab aru, kas tegu on maa- või linnalastega,“ rääkis retkejuht. „Maalapsed ikka tunnevad metsa ega karda seda, linnalapsed satuvad tihti metsa aga alles kooliürituse raames. Hea, et selliseid üritusi just algklassilastele korraldatakse, ehk siis ei ole neil ka hiljem looduse ja metsa vastu võõrastust ja hirmu.“ Tema sõnul on eriti just vanemate klasside lastel palju hirme seoses metsaga. „Kardetakse karu, puuke, usse, mürgiseid taimi. Aga ka teisi inimesi. Ja ei karda mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud. Olen korraldanud täiskasvanutele rabaretki, tihti osaleb seal inimesi, kes kardavad sood ja raba – laugas võivat neid sisse imeda. Nii et kahjuks hakkame loodusest võõrduma. Retked lastele aitavad ehk seda ära hoida,“ rääkis kogenud retkejuht.

Põlva Kooli esimese klassi õpetaja Anar Anijalg lisas, et Põlva lapsed on siiski metsaga tuttavad. „Paljud on käinud perega metsas, enamasti siinsamas Põlva ümbruses. Aga sellised retked nagu Põlvamaa Metsaühistu korraldatu, on väga olulised. Näiteks praegu õpime lastega puuliike, siin said nad oma teadmisi kohe looduses kinnistada. Nii et väga hea võimalus,“ lisas õpetaja.

Mitu mudilast on vaja, et ühte puud kallistada?

Põlvamaa Metsaühistu on korraldanud Põlva Kooli (ja tema eelkäija Põlva Ühisgümnaasiumi) esimeste klasside lastele metsandust tutvustavaid üritusi eelmisest aastast. Retkede eesmärgiks on lähendada lapsi metsa ja metsandusega. Ühistu juhatuse liikme Tarmo Leesi sõnul on oluline, et tutvumine metsandusega algaks juba varakult. „Kuigi Eesti on metsarikas maa ja metsandus on ülitähtis majandusharu, ei tunne paljud inimesed ei metsa ega saa aru metsade majandamisest. Et tulevikus oleks meil vähem metsavõõraid inimesi, tuleb alustada juba algklassides. Nii olemegi koolimetsa programmi raames hakanud esimeste klasside lastele tutvustama metsa ja metsandust.“

Metsas on alati midagi üllatavat!

Sel aastal toimusid metsandust tutvustavad retked septembrikuus, kui ilmad olid veel ilusad. Lisaks uutele teadmistele said lapsed veeta toreda päeva looduses. Selliste retkedega pannakse alus ka sellele, et tulevikus oleks metsa võõrastavaid inimesi Eestis vähem. Põlva Kooli esimeste klasside lapsed kogusid neilt retkedelt hulgaliselt positiivseid emotsioone – vastuseks küsimusele et kas päev meeldis, kostis üksmeelne ja rõõmus „JAAA!!!!!“

The post Põlvamaa Metsaühistu viis lapsed metsa appeared first on Metsaühistu.