Kuuse-kooreüraskikahjustused levivad põhja poole. Kolm sammu kuusiku kaitsmiseks

Kuuse-kooreürask on viimastel aastatel kujunenud Eesti kuusikute üheks tõsisemaks kahjuriks. Kui veel mõni aasta tagasi oli probleem kõige valulikum Kagu- ja Lõuna-Eestis, siis seireandmete põhjal on pilt muutumas. Kahjustuste raskuskese nihkub järjest selgemalt Loode- ja Põhja-Eesti suunas.

Lõuna-Eestis on üraskikahjustuste laine mõnevõrra vaibunud

2016. aasta nö Koiva torm ja tormikahjustuse koristamata jätmine Karula rahvuspargis andis tõuke laialdaseks kuuse-kooreüraski laineks Lõuna-Eesti kuusikutes. Tormide poolt nõrgestatud metsad ja suur hulk hukkunud puitu rahvuspargis lõid soodsa kasvulava massiliseks paljunemiseks.

Keskkonnaagentuuri kuuse-kooreüraski seire andmed näitavad, et nüüdseks on mitmes Lõuna-Eesti piirkonnas olukord mõnevõrra rahunenud. Põhjuseid on mitu: suur osa kahjustatud kuusikutest on raiutud, kahjustatud puit on metsast välja veetud ning tormi poolt kahjustatud puud ei sobi enam kuuse-kooreüraskile. Siiski ei tähenda see ohu kadumist, üraskipopulatsioon püsib metsades aktiivsena ning sobivate tingimuste korral, näiteks uue tormi- või lumekahjustuse või pika põuaperioodi järel, võib arvukus kiiresti uuesti kasvada. Kuuse-kooreüraski perioodilised mass-kahjustused on Eestis tavalised, neid oli mitmeid ka 19. ja 20. sajandil. Viimase 150 aasta jooksul on olnud 10 mass-kahjustuse perioodi.

Üraskite levik on võtnud suuna Põhja-Eesti poole

Seiretulemused näitavad, et üraskiaktiivsus on kasvanud Põhja- ja Kesk-Eestis. Lõuna-Eestis on suur osa vastuvõtlikest kuusikutest juba hukkunud või raiutud ning üraskid otsivad uusi sigimisvõimalusi mujalt. Põhja-Eestis leidub rohkesti küpseid, kuid põudade ja muude stressitegurite tõttu nõrgestunud kuusikuid, mis muudavad Põhja-Eesti kuusikud üraskile järjest soodsamaks kasvualaks.

Sammud üraskitega võitlemiseks

Üraskitõrje jaguneb kolme etappi, mida on oluline õigeaegselt teha.

I etapp. Püünispuude langetamine (märts–aprill)

Üks tõhusamaid ennetusvahendeid on püünispuude langetamine. Värskelt langetatud kuusk meelitab kuuse-kooreüraskeid rohkem kui elav puu, mistõttu kogunevad kahjurid eelistatult just neile, mitte ümberkaudsetele elusatele puudele.

Püünispuudeks valitakse eelkõige vigastatud, nõrgestatud või kasvus alla jäänud kuused, eelistatult kahjustuskollete läheduses. Kevadisteks püünispuudeks sobivad hästi ka möödunud sügis-talvel tormimurru, -heite või lumemurru käes kannatanud kuused. Puud langetatakse eelmise aasta üraskikolde lähedusse väikeste gruppidena, 5–10 puud koos (kuni 10 tihumeetrit hektari kohta), võimalusel eemale tervetest puudest.

Ajastus on siinkohal väga oluline. Püünispuud tuleb langetada enne üraskite lendluse algust ehk märtsis ja aprillis. Pinnases talvitunud üraskid väljuvad, kui päevane õhutemperatuur tõuseb 16–18 kraadini ja pinnas on soojenenud 10 °C-ni. Enamasti mai alguses või esimesel poolel, varastel soojadel kevadetel ka aprilli lõpus või teisel poolel.

II etapp. Feromoonpreparaatide -püüniste paigaldamine (aprill)

Püünispuude efektiivsuse tõstmiseks tasub kasutada feromoonpreparaate, mis meelitavad oma lõhnaga kuuse-kooreüraskeid ligi. Need paigaldatakse tavaliselt aprilli keskel, kui ilmad on rohkem kuivemad ja soojemad. Feromoonid on eriti tõhusad siis, kui üraskite arvukus on veel väike ning kasvufaasis. Massiivse kolde korral feromoonpüünistest üksi ei piisa.

Iga püünispuugrupi peale paigaldatakse 1–2 feromoonpreparaati. Nendest eralduvad lõhnaained tõmbavad üraskeid aktiivsemalt ligi ja suurendavad asustustihedust tüvel, mis tähendab, et rohkem üraskeid koguneb püünispuudele, mitte elusatele naaberkuuskedele.

Metsa võib paigaldada ka feromoonpüüniseid. Nende kasutegur üraskite püüdmiseks ei ole kõige suurem, kuid on abiks seire tegemisel näidates hästi kahjuri arvukust ja aidates õigel ajal märgata, kui olukord on muutumas. Metsaomanikul on võimalik taotleda ka toetust feromoonpüüniste soetamiseks ja paigaldamiseks. Vaata lähemalt

Feromoonpreparaatide ja -püüniste müüjate kohta saad teavet metsaühistutelt.

III etapp. Asustatud püünispuude väljavedu (mai–juuni)

Kevadel üraskite poolt asustatud püünispuud tuleb metsast välja vedada 2–3 nädala jooksul pärast haude rajamist (mai lõpus või juuni alguses). Selle aja jooksul on mardikad ja hauded eri arengujärkudes ning hukkuvad puidu töötlemisel.

Kui püünispuud jäetakse metsa liiga kauaks, jõuavad mardikad kooruda ning rajada maist juunini täiendavaid sõsarhaudeid lähedal kasvavatele elusatele kuuskedele. Ehk kui asustatud püünispuud jäävad metsa liiga kauaks, võivad need hoopis suurendada üraski arvukust. Pärast lendlust ja asustust tuleb läbi käia ka ümberkaudsed eluspuud ja raiuda kõik värskelt asustatud kasvavad kuused.

Kuidas üraski kahjustust ära tunda?

Üraskikahjustuste varajane avastamine on eduka tõrje võti. Soovitame metsaomanikel regulaarselt oma kuusikutel silm peal hoida, eriti vanematel (45+ aastastel) puistutel.

Märgid, millele tähelepanu pöörata:

• Tüve alusel on näha punakat puru (üraski närimispuru), see on varajane märk aktiivsest asustamisest. Üraskid „puurivad“ ennast puusse.
• Vaigujooks ja -tilkumine tüvel. Vaigujooks on puu kaitsereaktsioon, millega püüab sisse tungivaid üraskeid „uputada“.
• Kuusel on väikesed ümmargused väljumisavad (umbes 2 mm läbimõõduga), see tähendab, et mardikas on juba lahkunud ja see puu on hukkumisele määratud.
• Puul on okkad kahvatu roheliseks või lausa pruuniks muutunud ja varisevad maha, see tähendab, kahjustus on juba kaugele arenenud.

Mida varem kahjustus avastatakse, seda lihtsam on levikut piirata. Kui leiad kahjustunud puu, tuleks see võimalikult kiiresti raiuda ja puit metsast välja vedada enne, kui üraskid naaberpuudele üle lähevad.

Mida lähiaastatel oodata?

Üraskikahjustused ei kao lühikese ajaga. Levik on mitmeaastane protsess ning isegi kui mõnes piirkonnas olukord stabiliseerub, võib see kiiresti uuesti ägeneda. Eriti kui mets kannatab kuiva suve, tormikahjustuste või haiguste käes.

Põhja-Eesti metsaomanikel tasub selleks valmis olla juba täna. Regulaarne seire ja kiire reageerimine esimestele märkidele aitavad hoida metsa tervena ka siis, kui üraskisurve kasvab.