Jahirajatised metsas

Metsas jalutades võib aeg-ajalt kohata mitmesuguseid ehitisi – kõrgemaid „kantsleid“, söödasõimi, soolakuid ja muudki. Reeglina metsaomanik teab, mis ja kus tema metsas asub, kuid vahel võib olla ka teisiti. Eriti kui mets on saadud alles hiljuti, olgu siis ostu või pärimise teel.

Jahikantsel metsas.

Kui nüüd midagi tundmatut leitakse, on suure tõenäosusega tegemist jahirajatisega. Põhimõtteliselt võib neid jagada kaheks – jahikantslid, kõrgistmed ja muud taolised on kohad, kus jahimees (aga miks mitte ka fotograaf) varitseb ulukeid ja neid rajatakse reeglina metsloomade söögikohtade või käiguradade lähedusse. Söödasõimed ja soolakud on aga mõeldud loomadele lisasööda või –mineraalide pakkumiseks.

Soolak lakkumiskiviga.

Üldreegel kõigi rajatistega on lihtne – kui midagi metsamaale on ehitatud, peaks maaomanik olema sellest teadlik. Samas võib aga see ehitis olla ka vanem ja pärineda näiteks praeguse omaniku-eelsest ajast. Küsimuste tekkides tasub kindlasti ühendust võtta kohalike jahimeestega. Kui aga metsaomanik ei tea, millise jahipiirkonna alla metsamaa kuulub, leiab vastuse näiteks metsaregistrist. Selleks tuleb minna metsaregistri aadressile , jätta aktiivseks ainult valikud Kaart ja Jahipiirkonnad ning ülevaade ongi käes! Jahiseltside kontaktid leiab näiteks Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehelt.

Jahipukk. Nii mõnedki neist on kvaliteetsed ehitused.

Jahirajatistest mõjuvad metsale enim soolakud, mis tõmbavad ligi kitsi ja põtru. Põder aga maiustab heameelega noorendikul, eriti männinoorendikul võrsete ja latvadega. Nii ei tasu uut soolakut rajada paika, kus lähema kümne aasta jooksul on plaanis metsa raiuda või kus on metsa uuendatud. Arvestada tuleb ka sellega, et põdrad külastavad veel aastaid paiku, kus kunagi soolak asus. Asjatundjad soovitavad soolaku likvideerida vähemalt kolm aastat enne raietöid ja metsauuendust.