Tänavune metsandusfoorum vaagis tulevikku
12. oktoobril kogunes veebi ning Eesti Rahva Muuseumisse üle 200 metsanduse huvilise, et osaleda tänavusel Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja poolt korraldataval metsandusfoorumil. Kõrgetasemelisel foorumil käsitleti riiklikke ja rahvusvahelisi poliitikaid ning nende kokkupuudet metsandusega. Samuti kuulati ja arutleti uute tehnoloogiate ja suundumuste üle.
Poliitikatel on suusad risti
Metsandus on valdkond, mis on Euroopa Liidus riikide pädevuses. See tähendab, et metsanduspoliitikat ning metsanduse arengut otsustavad liikmesriigid. Siiski oleme jõudnud olukorda, kus üha enam tuleb küsida, et kas me oleme oma otsustes iseseisvad. Seda seetõttu, et Euroopa Liit on sellegipoolest ette võtnud nii siduvaid kui mittesiduvaid algatusi, mis kas otseselt või kaudselt metsandust mõjutavad. Kogu roheleppe raamistikus on sellisteks algatusteks näiteks EL metsastrateegia, elurikkuse strateegia, FIT 55 metsanduse, maakasutuse ja selle muutumise sektor (LULUCF) jmt. Seega muutub ka üha küsitavamaks sisuline vajadus riikliku metsanduse arengukava järgi, mille kestvus on lühem, kui mitmete EU algatuste omad ning mille skoop on ja raamid ei ole sugugi enam vabad.
Aga kõige probleemsem ehk on hoopis asjaolu, et mitmed algatused on vastukäivate eesmärkidega. Elurikkuse strateegia raames liikmesriikidele otse kohalduvad looduse taastamise eesmärgid tähendavad muuhulgas seda, et nii soode kui niitude taastamiseks on vaja metsa raadata. See tähendab, et väheneb tegelikult meie metsamaa pindala ning metsamaa süsiniku sidumine ja varu, mis aga omakorda on oluline meile LULUCF eesmärkide seisukohast. Taastamise eesmärgil tehtud raadamine läheb süsiniku emissiooni arvestusse ning tulevikus on see maa süsinikku siduvast poolest väljas. Metsanduse ja metsakasvatuse valdkond peab seega kahekordselt kahju kannatama ja teiste negatiivset mõju mitmekordselt tasakaalustama. Selliseid omavahel vastuolus olevaid eesmärke on Euroopa Liidu algatuste seas teisigi. Paraku sisulist arutelu nende vastuolude ületamiseks ei toimu.
Kas kandiliseks saetud palk jääb minevikku?
Foorumil arutleti materjali hindade tuleviku üle ning kõlama jäi, et seoses praeguse energiakriisiga võib eeldada, et lähiaastail veab puidu varumist ja sellega seonduvaid otsuseid just energiapuidu hinnad. Seda erinevalt varasemast, kui varumise aktiivsust on pigem mõjutanud just jämesortimentide (palk, pakk) hind. Tegemist on tõeliselt erakordse ajaga, kus turg käitub teistmoodi, sest väliseid muid tegureid – sõda, kõrged gaasi ja elektri hinnad – on väga palju. Lisaks sellele on üha rohkem arenemas alternatiivsed turud ja materjalid. Pikka aega on räägitud metsa elurikkusest, süsinikust või vee puhastusvõimest kui teenustest, millel puudub turg ja mis vajavad seega tugevaid regulatsioone. Süsinikuga eesotsas on aga üha rohkem need turud erainitsiatiivil arenguhüppeid tegemas. Eestis on tänaseks ligikaudu 10 ettevõtet või vahendajat, kes pakuvad metsaomanikele võimalust osaleda erinevates pikaajalisest süsinikuga seotud projektides. Ideaalis tähendab see metsaomanikule võimalust alternatiivseks sissetulekuks. Teisalt on valdkond globaalne, üsna nüansirohke, pikaajaline ning võrdlemisi nõrgalt reguleeritud. Projektidesse minev erametsaomanik peab üsna hästi süvenema kõikidesse nõuetesse ning mõistma võetavaid kohustusi ning võimalikke arengustsenaariume, sest määramatust süsinikuturgude osas on palju.
Lisaks on paljud ettevõtted välja arendamas uusi tehnoloogiaid, et puidukasutusse veel rohkem innovatsiooni tuua. Kui praegu oleme harjunud, et ümarpuit saetakse neljakandiliseks või kasutatakse paberi või energia tootmiseks, siis tulevik on peenemate toodete päralt – puidusuhkrud, ligniin, tselluloos jmt. Justkui paistab, et olemas ei ole mitte midagi sellist, mida nendest lähteainetest toota pole võimalik. Puidupõhised materjalid leiavad rakendust tekstiili-, farmaatsia-, toiduaine-, keemiatööstuses ning palju mujal. Kindlasti ei kao tulevikus kuhugi saematerjali ning ehituspuidu vajadus – on seegi suurepärane võimalus atmosfäärist seotud süsinikk hoonesse „lukku“ panna. Aga üha enam on paranemas teadmised ning oskused kuidas kõrgelt väärindada madalama kvaliteediga tüvepuitu ning puidutööstuste jääke. Tulevik on puidu päralt, aga vajame üha rohkem arutelu ja sisulisi otsuseid selleks, et metsandus tõeliselt rohepöörde vankri ette rakendada.
Mida peaks erametsaomanik tegema?
Metsandus puutub üha enam kokku ja on mõjutatud erinevatest teistest valdkondadest – biokeemia, kaugseire, süsinikiturud jmt. Sõltumata nendest arengutest toimivad endiselt lihtsad ja selged metsakasvatuslikud tõed. Metsa majandamine ja hooldamine on olemuselt mulla viljakuse optimaalne kasutamine. See tähendab, et kõige olulisem on kasvukohale (mullastikku ja veerežiimi arvestades) valida sobilikud puuliigid, kasutada kvaliteetset istutusmaterjali ning oma metsa järjepidevalt hooldada, et see püsiks terve ja tootlik.
Meie värske keskkonnaminister Madis Kallas kutsus foorumi avakõnes kõiki erametsaomanikke üles liituma piirkondlike metsaühistutega. Kui see samm on veel astumata, siis see on tõesti parim võimalik algus oma metsa heaperemehelikuks hoidmiseks!