Tänavuse aasta puu puit on sitke ja kõva

Tänavune aasta puu on teistkordselt harilik pihlakas. Aasta puu oli ta ka 22 aastat tagasi, 2000. aastal. Pihlakas (lad k. Sorbus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond. Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Harilik pihlakas on aga üks kõige laiemalt levinud taimeliik Eestis. Aga mida me pihlakast õigupoolest teame?

Pihlakas on levinud aga tarbepuuna enam suurt kasutust ei leia

Harilik pihlakas on Eestis tavaline alusmetsa, metsa-, heina- ning põllumaa servade puu kasvades tavaliselt 10-15 meetri kõrguseks. Alusmetsas esineb pihlakat umbes 64 000 hektaril metsamaal ning temast rohkem leidub alusmetsas vaid paju, sarapuud, toomingat ja paakspuud. Tavaliselt on pihlakas ühetüveline, harvem mitmetüveline. Kuigi pihlakas on levinud, siis pikemat ja oksavaba pakku on siiski raske leida, ammugi siis suuremas koguses. Pihlaka puit koosneb lüli- ja maltspuidust ning värvuselt on puit punakas või pruunikas. Suhteliselt dekoratiivse süüga puitu kasutatakse tänapäeval peamiselt väiksemate esemete valmistamiseks (näiteks serveerimisalused, pannilabidad, suveniirid jmt).

Puidust tehti isegi hammasrattaid

Varasemalt on pihlaka puitu kasutatud laialdasemalt. Tema dekoratiivne välimus võimaldas tema kasutust mööbli valmistamisel. Kuna pihlaka puit on kõva, siis sai sellest valmistada mitmeid tööriistu ning nende osi. Näiteks tööriistavarsi, rehapulki ning isegi ratta- ja reekodaraid. Kuna pihlaka puit on mõnevõrra libe, siis on temast valmistatud isegi hammasrattaid vankritelgedele ja mitmetele teistele puust masinaosadele. Rahvapärimustes oli puidul ka kaitsvad ning maagilised funktsioonid. Aastal 2000 on Argo Moor kirjutanud Eesti Looduses, et pihlakast punni kasutati nõidusvahendina. Kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima.