Põdrakanep aitab 99 häda vastu
Just nii iseloomustatakse meie metsades (täpsemalt küll raiesmikel, põlendikul, metsasihil, hõredas metsas, metsaservas, nõmmel, kraavikaldal, teeääres jne) kasvavat põdrakanepit. Praegu metsa minnes tasub kindlasti suhu pista põdrakanepi värskeid võrseid – need maitsevad hästi, on tõelisteks energiapommideks ja sisaldavad palju inimorganismile kasulikult mõjuvaid ühendeid.
Põdrakanep, ka põdralill, põdrakapsas, põdratubakas, pajulill, lillpaju, pajuhein – kasvab kogu Eestis, kuid tema raviomadused ei ole väga hästi tuntud. Siiski – Siberis olnud inimesed teavad põdrakanepit kui valgu-, tärklise- ja suhkrurikast toitu ja toidulisandit, tema lehtedest valmistatakse ka kuulsat teed – ivan-tšaid.
Nagu nimigi näitab, on ivan-tšai pärit Venemaalt, kus seda väärt jooki tunti väidetavalt juba tuhandeid aastaid tagasi ja tegu olla maailma vanima tervistava joogiga. Kas see on nii või naa, pole olulinegi, sest põdrakanepitee kasulikkust on tõestatud nii praktikas kui teoorias. Eestis saab ehedaimat ivan-tšaid nautida Peipsi ääres, kus vanausulised on seda teinud juba pikka aega.
Tõenäoliselt jõudis ivan-tšai Eestisse vadjalaste kaudu, on arvanud Alatskivi Mõisamaitsete perenaine Külli Must. Tema sõnade järgi on kirja pandud ka alljärgnev õpetus ivan-tšai valmistamiseks.
Tee jaoks tuleb korjata õitsemise perioodil põdrakanepi rohelisi lehti. Korjatud lehtedel tuleb esialgu lasta umbes ööpäeva tihedalt täistopitud ja kaanega suletud nõus närbuda ja seejärel hakata neid korralikult muljuma, et taimerakud saaksid purustatud. Tehnikaid on erinevaid: kes muljub iga üksikut lehte näpuvahel, kes muljub lehemassi taigarulliga. Mõned purustavad ka hakklihamasinaga, kuid taime kokkupuutumist metalliga ei peeta just parimaks lahenduseks.
Kui taimed purustatud, hakkab kõige olulisem – hapendus- ehk fermenteerimisprotsess, kus muljutud lehed pannakse õhukese kihina niiske kanga alla sooja kohta ja lastakse seista. Hoitakse paarist tunnist paari päevani, mida kauem, seda tumedam tee tuleb. Loomulikult sõltub protsess temperatuurist: soojemas kiiremini. Kui lehtedele tekib intensiivne magus lillelõhn, on õige aeg kuivatamiseks. Kuid siinkohal peab olema ettevaatlik, et mitte lasta lehtedel hallitama minna.
Seejärel tuleb lehed 70-80 kraadi juures paokil uksega ahjus ära kuivatada, kuid seda võib teha ka saunalaval või toidukuivatis ja maitsev tee ongi valmis.
Kuna ivan-tšai ei sisalda kofeiini, siis võib teda üsna ohtralt juua ning tee joomisel on ka veel üks omapära. Kõigepealt valmistakse teest tõmmis, mida siis joomisel lahjendatakse kuuma veega. Kuid ka tõmmist võib pidevalt vette peale valades kasutada korduvalt, et sellest kõik kätte saaks. Tee ei muutu mõruks ja sobib juua ka külmana. Ivan-tšai on suurepärane asendus harjumuspärasele mustale või rohelisele teele. Kui millalgi tõrjus just teelehtedest tee ivan-tšai turult ja toidulaualt välja, siis nüüd on aeg pendel tagasi liikuma panna.
Vaata videot Külli Mustaga, kes räägib ivan-tšai tee ajaloost ja tegemisest lähemalt.
Maailma ajalugu muutev taim?
Maailmas (eriti Venemaal) liiguvad ivan-tšai kohta mitmed legendid, millest mitme tõelevastavust on raske uskuda. Jätamegi alljärgneva uskumise või mitteuskumise iga lugeja enda otsustada, põdrakanepi ja sellest tehtud joogi väärtust ja kasulikkust see ei vähenda.
Ivan-tšai on tuntud ka Koporje tee nime all. See tulla sellest, et 13. sajandil vallutas Vene vürst Aleksander Jaroslavovitš (hiljem lisanimega Nevski) vadjalaste maadel asuva Koporje linnuse, mille elanikud olla vürsti sõdalasi ravinud edukalt ivan-tšaiga. Hiljem kogus see tee tuntuks kui Koporje tee, Vene tee ja lõpuks ivan-tšai. Euroopas oli vana tee tuntud ja populaarne, India tee hakkas levima alles 17. sajandil. Ivan-tšai oli aga sellele nii võimas konkurent, et Inglise Ida-India kompanii olla võtnud kasutusele äärmuslikke vahendeid (õhutanud Krimmi sõda ja hiljem ka I maailmasõda), et põdrakanepijook turult tõrjuda. Selleks olla makstud suuri summasid ka Leninile, nii et peale riigipööret keelati ivan-tšai uurimine, valmistamine ja müük. Kuulus jook hakkas ajalikku hääbuma.
Hiljem bolševikud oma otsusest taganesid ning Beria enda käsul rajati Koporje külla ivan-tšai uurimiskeskus, kus toodetud jooki anti sõduritele. Tulemused olid olnud nii head, et II maailmasõja aegu käskis Hitler isiklikult 1941. aasta suve lõpul käsu hävitada Koporje küla maamunalt. Saksa tankid selle käsu ka täitsid.
Kuid see pole veel kõik. Vene ajaloo-uurija Tšudinovi versiooni kohaselt oli terve Euroopa kunagi Venemaa osa (Russ Jara), mille pealinnaks oli Rügeni saarel asuv Akrona. Russ Jara vallutati ja Akrona langes. Seejärel allesjäänud osa venelastest assimileeriti anastajate ning paari põlvkonna möödudes rääkisid nad kõik juba teistes keeltes. Sellele järgnes võitjate poolt kirjutatud ajalugu ning tõde unustati. Ühel ajaloolisel hetkel hakkavad vene kaupmehed Koporje teed Euroopasse müüma ja juhtub midagi enneolematut – praktiliselt täielikult ümber sündinud Saksamaa elanikkonnal ärkavad slaavi geenid ja -eneseteadvus. Taas tekivad põletusmatused ning süttivad jaanituled – eurooplased hakkavad ühel hetkel tähistama sügavalt slaavlastele omaseid tähtpäevi.
Ja seda kõike põdrakanepi mõjul…