Huvikaitse on järjest vajalikum

Oleme kogunemas järjekordsele Eesti põllumajanduse aastanäitusele Tartus. Ja meil kõigil on, mida arutada, sest erakordsed ilmaolud, kahanev majandus, ettearvamatu poliitika ja globaalne ebakindlus on kõikide maamajandajate elu teinud päris keeruliseks.

Vajame platvormi, kus ühisosa leida, seisukohti kujundada ning parimaid praktikaid ja kogemusi vahetada. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja juba viiendat korda Tartus toimuv põllumajanduse aastanäitus seda kindlasti pakuvad.

Uues olukorras vajame uutmoodi praktikaid

Järjest rohkem on meie muutuvas kliimas ja seetõttu muutuvas poliitilises ja majanduslikus keskkonnas kõneainet pakkumas vajadus uute ja teistsuguste praktikate järele.

Kuidas toota toitu ja kasvatada metsa olukorras, kus muutub kliima ja on muutumas ühiskond ning kus meil on järjest rohkem konkureerivaid ja kohati ka väga vastuolulisi eesmärke? Oleme teistsuguses sotsiaalmajanduslikus reaalsuses kui 20–30 aastat tagasi.

Maamajandajad peavad seetõttu olema väga teadlikud, kiire reaktsiooni ja kohanemisvõimega ning tugevad. Me ei peaks ootama, et riik või teised huvirühmad lahendavad toidutootmise ja metsakasvatamisega seotud keskkonna­küsimused meie eest. Peame ise haarama juhtohjad meid puudutavates küsimustes ning seejuures praktikutena näitama, mis töötab ja mis mitte, mis on mõistlik ja mis mitte.

Meil puudub endiselt selgus, kuidas riik soovib edasi liikuda maakasutuse heitmetega seotud eesmärkide poole. Pole selge, kas ja kuidas hakkab meie kõikide elu ja toimetamisi mõjutama mulla­direktiiv või metsade raadamise ja degradeerumise algatused.

Meile on üha suuremaid ootusi ja eesmärke seatud seoses looduskaitse ja looduse taastamisega. Neid algatusi ja regulatsioone on väga palju ning nagu öeldud, on nad ka tihti vastuolulised.

Üha suuremad ja kohati vastuolulised eesmärgid

Näiteks kui soovime taastada poollooduslikku kooslust ja selleks on vaja raadata metsa, siis on justkui elurikkuse seisukohalt tore asi hoopis väga negatiivse mõjuga süsiniku sidumise seisukohast. Sealjuures läheb kogu negatiivne arvestus otseselt metsasektori kraesse, aga kaudselt puudutab see kõiki LULUCF-i ehk maakasutuse ja maakasutuse muutuse sektoris tegutsevaid osapooli.

Samuti ei ole sugugi välistatud, et sellel poollooduslikul kooslusel karjatatud loomade liha ei pruugi tulevikus olla võimalik turustada. Miks? Sest reeglite järgi on tegemist justkui sellise tootega, mis on soodustanud raadamist. Selliseid erinevaid nüansse hakkame me küllap lähiaastail veel ja veel avastama.

Esindusorganisatsioonide kaudu on meil jõudu

Selleks et terve talupojamõistus siiski kaduma ei läheks ja asjast tegelikult ka asja saaks, vajame me omavahelist koostööd. Jõudude ühendamist huvide kaitsel ja maamajanduse valdkondade edendamisel. Kui jääme vaid passiivseks või parimal juhul reaktiivseks, siis hakkavad põllumajandusest, toidutootmisest ja metsandusest rääkima need, kel sisuline puutumus nende tegevustega on olematu või väike.

Maaomanikud pakuvad ühiskonnale väga palju hüvesid ning peaksime nendega seotud aruteludes olema juhtrollis, mitte sabassörkijad.

Kutsun siinkohal kõiki maamajandajad ja -omanikke, ühistuid ning tootjaid astuma valdkonna esindusorganisatsioonide liikmeks! Ja mitte ainult. Ka esindusorganisatsioonid peavad järjest rohkem üle olema oma väiksematest eriarvamustest. See on ühine pingutus, et meie hääl ei läheks sel kiiresti muutuval ajal kaotsi.

Arvamuslugu ilmus algselt Põllumehe Teataja keskkonnas.