Kodukits võib metsas palju kahju teha

Põlvamaa Metsaühistu metsameistri Erki Vinni ja jahimehest metsandusspetsialisti Priit Põllumäe muutsid mõtlikuks pildid ühest kahjustatud metsast. „Kummaline kahjustus, oleks nagu põder, aga midagi on teisiti,“ sõnas kogenud metsamees. „Seda on teinud uluk, aga missugune…,“ jäi ka asjatundlik jahimees mõttesse.

Vinni ja Põllumäe ei eksinud, kahjustajaks ei ole tõesti põder, vaid hoopis kodukits. Kodukitse üheks lemmikroaks on puude võrsed, lehed ja koor. Söögiks kõlbavad peaaegu kõik puuliigid, välja arvatud haavapuu, mille koor on kitsede jaoks liiga mõru. Nii teevadki kitsekasvatajad oma karjale lisaks heinale talveks oksavihtu, isegi oma aja ära elanud jõulupuu on sobilik ninaesine.

Armas loomake, kes vabalt liikudes puudele ei halasta.

Kuna puukoor soodustab kodukitsede seedimist ning annab loomadele vajalikke aineid, soovitavad kitsekasvatajad võimaldada kitsedel puid koorida, aga ka sarvi sügada. See aga tekitab puutüvedele sügavad haavad.

Sellistest kahjustatud kohtadest algab puu nakatumine.

Artikli juures olevad pildid on tehtud Põlvamaal Veriora vallas. Juba aastaid on seal ühe kitsekasvataja paarikümnepealine kari pääsenud aeg-ajalt naabrite metsa ning lasknud seal võrsete, koore ja lehtedega hea maitsta. Alates 2012. aastast on kitsed kahjustanud poolt ühe metsaomaniku kümnehektarilisest metsast, valdavalt noort puistut. Tänaseks on läinud eineks hektar 2012. aastal istutatud kuuske. Valmiv ja küps mets kitsedele ei meeldi, põhiliselt nosivad kodukitsed metsas kuuske, paju ja leppa.

Kodukits koorib ära ka männipuu.

Kitsekasvatajad on oma foorumis kodukitsede puulembuse kohta kirjutanud, et „Kits ja võsa on lahutamatud sõbrad,“ samuti et „Tõelised kärnerid, mida pikema kerega, seda kõrgemalt on puud pügatud“. Lisaks veel, et kitsed on suurepärased ronijad ja hüppajad, kelle tõkestamiseks peab aedik olema vähemalt poolteist meetrit kõrge. Elektritara peaks olema vähemalt 3–4 traadiga, soovitavalt siiski 5 traadiga. Alumine traat peaks olema üsna madalal, 15–20 cm, et kitsed alt läbi ei pääseks.

Seega pole üllatav, et metsa lähistel lahtiselt peetavad kodukitsed võivad muutuda metsaomanikule tõsiseks peavaluks – kui kitsekari pääseb metsa, toob see kaasa tõsiseid kahjustusi.

Puutumata pole jäänud pea ükski puu.

Erki Vinni sõnab, et on metsades näinud palju ulukikahjustusi, kuid kodulooma kahjustusega pole ta varem kokku puutunud. „Üllatav, et kodukits sellist asja teeb“ ja lisab, et „Kahjustus on kahtlemata ränk. Piltidelt paistab, et kahjustatud on eelkõige puude alumine osa, see, kust palki saaks. Nüüd aga võib puu selle kooreta osa kaudu nakkuse saada, puidu struktuur saab kahjustada ja suurema tuulega hakkavad puud just selle koha pealt murduma. Mina isiklikult soovitaksin selle puistu maha raiuda ja uue rajada, aga eks Keskkonnaameti spetsialistid kohapeal otsustavad, mis oleks metsa jaoks parim.“

„Ulukikahjustused metsas on tavaline asi, nüüdseks on natukenegi reguleeritud kahjude katmise kord. Aga kui tegu on koduloomadega, siis kes katab kahju? Kitsede omanik? Kui ta vastutust ei võta, peab asja lahendama politsei ja kohtu kaudu,“ leiab Priit Põllumäe.

Nii ongi metsaomanik tõsise probleemi ees – kahju on suur, kuid kes hüvitab? Kitsepidaja vastutust endale ei võta. Lahendust antud probleemile püütakse leida Metsaühistu kaasabil.

Tõsi on ka see, et kodukitsede pidamine pole lihtne. Praegu ilmselt Eesti tuntuim kitsekasvataja Martin Repinski on öelnud: «Ütlen ausalt, et nii palju kui olen kitsekasvatajatega suhelnud, siis ühelgi kitsekasvatajal ei ole naabritega häid suhteid.“