Margus Timmo – Setomaa arendaja ja metsaomanik

Kui lüüa interneti otsingumootorisse sisse nimi Margus Timmo, saame teada, et tegu on ettevõtja, Setomaa arendaja ja mustasõstrakasvatajaga. Seos metsandusega aga niisama lihtsalt tema puhul ei leia. Ometigi on Margus Timmo üks neist paljudest Eestimaa metsaomanikest, kelle mets on väike ning mida tasub majandada metsaühistu abil.

„Huvitav, miks see metsaosa nii tähelepanuta on jäänud?“ esitab Margus Timmo iseendale küsimuse, kui juhtida tema tähelepanu varju jäänud metsaomaniku-rollile. „Võibolla sellepärast, et ma igapäevaselt metsaga ei tegele,“ leiab ta ise ka vastuse.

Marguse side metsaga on pikaajaline ja tihe, nagu paljudel teistelgi eestlastel. Härma talus Setomaal elas tema esiisasid teadaolevalt vähemalt kuus põlve. Talu juurde kuulus ka mets. Mitte palju, aga natuke ikka, praeguseks kaheksa hektarit. Margus ning tema õde said selle metsa oma isalt, kelle isa võib nimetada ka metsa rajajaks.

„See mets, mis praegu kasvab, see on vanaisa mets,“ räägib Margus Timmo. „Ja ükskõik milline häda iganes oli, vanaisa metsa maha ei müünud. Ma tean, et isegi rahareformi ajal, kui mark vahetus krooni vastu, jäid vanaisale laenud peale, hobuse ostmiseks oli laenu võetud. Ja isegi siis, kui laenurahaga ostetud hobune ära suri, ei puutunud vanaisa metsa. Isa on mulle sellest ikka rääkinud, et vanaisa metsa ei puudutatud. Mina olen ka selle mõtte omaks võtnud, et metsa ei tohi kõike maha võtta.“

Margus Timmo metsamajandamise viis on ühtepidi väga moodne, teistpidi aga väga ürgne. Selle kohta võiks öelda püsimetsandus, aga ka lähtumine tervest talupojamõistusest. Nimelt nopib Margus igal aastal metsast välja mõned kõige kehvemad, võiks isegi öelda et hinge vaakuvad puud. „Alguse sai see sellega, et hakkasin metsakuiva välja võtma. Iga aasta võtsin just nii palju, kui kodus kütmiseks kulus. Seda metsakuiva jätkus ligi kümneks aastaks.

Tarbepuud võtan samuti oma metsast, aga nii, et püüan selle palgi maha müüa ja tulu eest osta vajalik töödeldud materjal. Need on muidugi väikesed mahud – 10-15 tihu nopin metsast välja, ikka selliseid puid, mis hakkavad kuivama või on latv kaheharuline. Otsin spetsiaalselt neid puid, mis tuleks metsast välja võtta. Mul üks hea sõber, eluaegne metsamees, tema näeb metsas need puud, mis kuivama hakkavad, kohe ära.“

Kuna metsa on üsna vähe, ei ole seal võimalik suuri lõppraideid teha. Marguse soov on, et metsa kasutamine ei oleks hooajaline, vaid pidev. „Kui nüüd mõelda, siis see mets on mind palju ja pidevalt aidanud. Iga aastal ma natuke võtan sealt, aga mitte palju. Siiski, metsamajandamise kava järgi oli üks lank, 120-aastased männipuud, selle me võtsime küll maha, aga nüüd on seal juba uued männid kasvamas,“ räägib ta.

Metsaühistu aitab

Hariduselt on Margus ehitaja, nii et aeg-ajalt oleks vaja ka veidi metsanduslikku nõu. Kui aga inimene tahab, siis vähemalt metsanduse osas on nõu ja abi saamine imelihtne. Selleks on metsaühistute võrgustik. Ka Margus on Põlvamaa Metsaühistu liige, kes kasutab ühistu abi pidevalt. „Ükskõik, mis ma metsas ette võtan, olen Põlvamaa Metsaühistuga läbi rääkinud. Viimane asi oli tuulemurru müük, tuul oli mul metsas maha murdnud ligi kolmkümmend puud. Nüüd aitas metsaühistu mul selle pisikese koguse puitu maha müüa.“

Metsaühistu on tema hinnangul üks väga hea võimalus erametsaomanikul oma metsa-asju ajada. „Metsaühistuga mulle meeldib asju ajada, nad ei ole ahned.. Ühistu ei tööta selle põhimõttega, et ostab odavalt ära ja müüb kallilt edasi, vaid leiab sulle just sinu materjali vajava saeveski ja aitab ühendust luua Muidugi võtab ka ühistu selle tehingu pealt oma teenustasu, aga see pole suur. Ühistus on mul juba tuttavad mehed, kes oskavad soovitada parimaid kohti, kuhu müüa oma materjali, olgu see siis peenpalk või paberipuit. Ja väga hea on see, et ühistu kaudu müües ei pea su kogused olema suured. Lähed ise saeveskisse pakkuma, siis alla koorma ei ole juttugi. Aga ühistu paneb mitme omaniku väikesed kogused kokku ja saabki müüdud. Ma olen väga rahul!“

Lisaks metsamaterjali müügile on Margus Timmo saanud ühistu kaudu veel nõustamist, ostnud seemneid, muidugi metsamaterjali müünud ja saanud nõu kogu finantsmajanduse korraldamiseks. „Kuidas maksta makse ja kuidas neid ajatada, nagu metsaomanikul on võimalus. Ja muidugi toetused, näiteks metsamajandamise kava tellimiseks. Ning üldised nõuanded, kasvõi see, et kes seda metsamajandamise kava teeb. Rohkem teenuseid tegelikult ei oskagi tahta!“

Marguse igapäevatöö on seotud Setomaaga, ta on Setomaa Liidu juhatuse esimees. Setomaa Liit kandis enne haldusreformi nime Setomaa Valdade Liit, kuid nelja valla ühendamise järel kadus nimest sõna valdade. Tegevussuunad on aga ikka samad – Setomaa elu edendamine läbi koostöö ja erinevate projektide. Ühtepidi on see amet seotud ka metsanduse ja erametsaomanikega. „Ma olen seal Setomaal kõigile soovitanud, et kui tahate oma metsi majandada, siis tehke seda metsaühistu kaudu. Tegelikult kui me 2006. aastal Setomaa valdades ühistegevusi ja ettevõtlust arendama hakkasime, siis me tegime ka Maaülikooliga koostöös uuringu Setomaa metsadest. Sealt selgus, et igal aastal jääb kasutamata umbes 50 tuhat tihumeetrit Setomaa metsaomanikele kuuluvat metsa, mis on ülekasvanud. Ja selt selgus ka see, et meie metsi ei majandata eriti. Siis tekkis meil idee, et teeme mittetulundusühingu, mis hakkaks Setomaa metsaomanike metsi majandama. See plaan osutus aga võimatuks, sest väikese metsapinnaga omanikud ei ela kohapeal. Ja neil on üsna ükskõik, mis nende metsas toimub. Tallinnast ei hakka nad oma kümne hektari pärast siia tulema. Ja samal ajal hakkasid pead tõstma ka Põlva ja Võru metsaühistud, mis on väga tublid ja usaldusväärsed ühistud, siis me pigem soovitame metsaomanikel ühistutega liituda ja nende abil metsa majandada.“

Artikkel ilmus täispikkuses ajakirjas Põllumehe Teataja. Loe lisaks Margus Timmo mustasõstrakasvatusest ning kogemustest ühistegevuse arendajana.