Mustikamuru ja puhkemets pakuvad elamusi

Kui tavapäraselt püüab metsaomanik kasvatada oma metsas võimalikult ilusat palki või jätab ta metsa hoopiski hooldamata, siis Võrumaa metsaomanik Aigar Paas on valinud teise tee. Tema metsahoolduse eesmärk on kujundada häid emotsioone ja elamusi pakkuvat metsa.

Selleks on Aigar oma turismiettevõtte – Pullijärve puhkeküla ümber olevas metsas teinud eelkõige valgustus- ja kujundusraieid. Aastaid kestnud töö on andnud tulemusi ja nüüd saab ta  külastajatele demonstreerida väga erilist murukatet. „Selle kinnistuga olen siin juba kümme aastat jamanud – kujundanud mustikamuru,“ selgitab Aigar puhkeküla peamaja ümbrust tutvustades. Mustikamuru laiub metsa all pea kogu puhkeküla territooriumil. Külastajad saavad seal julgesti mustikatega maiustada, lisaks leidub ka pohla ja sinikat. „Oma metsadest saan kätte kõik Eesti metsamarjad, mul on ka metsvaarika ja –maasika kohti, mõnes märjemas kohas on ka jõhvikat,“ lisab Aigar.

Mustikate kohta selgitab mees, et tegelikult tuleb mustikas mändide alla ise, kui vaid talle sobivad tingimused luua. „Selleks tuleb anda õiget valgus- ja niiskusrežiimi, eriti just valgus on oluline. Ja tuleb lasta tal olla, ei tohi teda ära kakkuda,“ selgitab ta. Muidugi on oluline ka õige niiskus, sest liiga kuivas kasvava mustika marjad on pisikesed ja kuivad.

Lisaks eripärasele murule on Pullijärve ääres ka eripärane hotell – sajakohaline linnuhotell. „Nahkhiire- ja linnuhotell tuli sellepärast, et linnud ja nahkhiired on inimestele huvitavad ja neid on tore vaadelda. Ja putukaid söövad nad ka, nii et looduslikud tõrjevahendid. Pesakaste mõtlesin alguses ise tegema hakata, aga uurisin siis asja, et see ei tasu ära. Saksamaalt aga leidsin sellised spetsiaalselt eri linnuliikidele välja töötatud pesakastid, mis püsivad aastaid. Nüüd olen neid hooldanud ja vaadanud ja näinud, et pea sada protsenti pesakastidest on kasutusel. Nahkhiirte talvituspesad veel kasutusele pole võetud, seal on hoopiski linnud olnud. Aga ehk leiavad ka need kasutust. Linde on aga küll palju ja eri liike. Kärbsenäppe, puukoristajaid, tihaseid, kakulisi – palju liike paistab olema,“ selgitab peremees. Tihti küsivad ka külastajad lindude kohta infot ning kuigi Aigar ei ole elukutseline ornitoloog, peab teadmisi siiski olema.

Eesmärgiks puhkemets

Metsandusega on Aigar Paas tegelenud aastaid, kuid viimasest lageraiest on möödas aastaid. „Mul endal tuli mõte hoida metsa ja kujundada puhkemetsa siis, kui hakkasin turismiga tegelema. See oli umbes 25 aastat tagasi,“ räägib ta. Nii ei olegi Aigari metsamajandamine seotud praegu uuendusraiete ja puidumüügiga, vaid hoopis hooldus- ja kujundusraietega.

„Palki pole ma müünud juba kümme aastat vast. Muidugi tuleb metsast kogu aeg välja võtta kõik kuivanud ja surnud puud, aga need lähevad mul endale kasutusse, teen neist endale puitmaterjali ja kütet. Võsa läheb hakkeks, kasutan seda palju ka ise. Ja mis üle jääb, müün energiapuiduks. Siin, kus mul praegu need metsarajad on, oli kümmekond aastat tagasi tihe võsa – pihlakas, remmelgas. Sealt võtsin lagedaks ja kändude peale tulidki rajad,“ näitab ta metsaalustele radadele. Ligi kaheksakümneaastases männikus looklevad rajad on kaetud hakkepuiduga ning nende ümber puude otsas on laiali ka linnuhotelli „numbritoad“.

Puhkeküla kogemus näitab, et inimestele meeldib kõige enam hooldatud, kuid oluliste inimtegevuse jälgedeta mets. Seal peab olema avarust ja piisavalt valgust, samuti nähtavust. „Võsa tuleb ikka kogu aeg välja võtta, kellelegi ei meeldi, kui metsaalune seda täis on. Nähtavus kaob siis kohe. Aga eks inimene olegi harjunud sellise pool-loodusliku metsaga, milles ikka inimene ka tegutsenud on,“ leiab Aigar.

Samuti on ta kindel, et metsa kujundades tuleb arvestada loodusega – jätad selle tegemata, ei ole head lõpptulemust loota. „Kogu aeg peab loodusega arvestama, mul on kahju sellest, et alati seda ei tehta. Väikemetsaomanik, kel on emotsionaalne side metsaga, arvestab sellega rohkem, aga näiteks RMK… Nemad võtavad vahel lagedaks ka sealt, kus erilist majanduslikku tulu ei saagi, küll aga saaks võibolla tulu muul moel. Nagu ka need kokkuostajad, kes mullegi helistavad iganädalaselt, nemad müüvad suurtele firmadele edasi, kes arvestavad ainult puidutulu. Muu tulu – terviseedenduslik või marjad või mõni muu asi neid ei huvita,“ räägib Paas.

Kuidas aga panna väikemetsaomanik sellest tulust huvituma? Lihtsat lahendust sellele küsimusele Aigar anda ei oska, kuid mõned mõtted on tal tekkinud küll. „Kindlasti oleks huvitama panija maksusüsteem. Aga kuidas täpselt, seda ma öelda ei oska. Ehk võiks olla mingi kompensatsiooni süsteem neile, kes hoiavad looduslikku metsa ja seda ei majanda,“ leiab ta.