Kobras – looduse ümberkujundaja

Koprad on ainulaadsed loomad. Meie looduses on kobras ja inimene ainsad imetajad, kes oma elukeskkonna loomiseks muudavad ümbritsevat ökosüsteemi.

Kui mõtleme koprale, tulevad kohe meelde tammid. Need ongi need vahendid, millega kobras muudab ümbritsevat ökosüsteemi. Tammid teevad kopra elupaiga ainulaadseks, samas aga valmistavad tihti inimestele ka muret. Tammiga paisutatud vesi ujutab üle nii põllumaid kui metsi ning vabatahtlikult kobras oma ehitist maha ka lõhu. Kuidas siis leida lahendust?

Koprad

Kobras on meie suurim näriline, kehapikkusega umbes meeter, kaaluga ligi 30 kilogrammi. Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Sellise saba pärast oli kopraliha lubatud süüa ka paastu ajal, sest kirikuesindajad lugesid kopra kalaks.

Kuigi praegu kobras meil üsna levinud loom (hinnanguliselt elab Eestis 2020. aastal 3000-3250 kopra pesakonda ehk umbes 12000-13000 isendit), on meil olnud ka koprata aegu. Kuigi kopraluid on leitud paljudest muistetest asulakohtadest, suudeti küttimisega muuta kobras meie aladel juba 18. sajandil haruldaseks loomaks. Koprauurija Nikolai Laanetu andmetel oli viimast kobrast Eestis nähtud 1841. aastal.

Taasasustati kobras Eestisse 1957. aastal. Lisa tuli ka Pihkva poolt, nii et Kagu-Eesti piiriäärsed jõed olid ühed esimesed kohad, kus kobras taas elama ja tamme rajama hakkas.

Kopratammid

Kopratammid ja langetatud puud on kopra kõige silmapaistvamad eluavaldused. Tammi ehitab kobras aga selleks, et veetase tema elupaigas tõuseks. Vesi kaitseb kopra urgu või kuhilpesa looduslike vaenlaste – huntide karude, ilveste – eest.

Kobras on täielikult taimetoiduline, suvel sööb ta rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne), talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil. 5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras 2 minutiga, aga 10–12 cm läbimõõduga puu ühe ööga. Langetatud puul hammustavad nad küljest oksad ja tükeldavad need. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud.

Kuid kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Selleks kasutatakse langetatud puude tüvesid, oksi ja risu, mis seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad ka kanaleid, mida mööda nad parvetavad puitu. Kopratammid võivad olla üsna väikesed, aga vahel ka väga pikad. Eestis teadaolevalt üks pikemaid kopratamme valmis 2018. aastal Läänemaal Esna allikate juures, kuhu koprad rajasid 95,5 meetri pikkuse tammi. Maailma pikim kopratamm asub Kanadas ning on 850 meetri pikkune.

Inimene ja kobras

Inimese ja kopra suhted on olnud ajaloos segased – sadu aastaid tagasi hinnati kopra liha, nahka ja nõret, praegu pööratakse põhitähelepanu kopratammidele. Ja kuigi elurikkuse seisukohalt võivad kopratiigid vahel olla vägagi soodsad, on asi vastupidine inimtegevuse suhtes.

Koprad võivad oma tegevusega ujutada üle inimeste kodusid, haritud maid ja majandusmetsa, tekitades nii majanduslikku kahju. Kõigest paari aastaga võib üks koprapere põhjustada metsa hävimise sadade hektarite ulatuses, sest enamus puuliike ei talu mulla püsivat liigniiskust või siis juurestiku lausa püsivat vee alla jäämist.

Ka mõjutavad koprad kalu, takistades nende liikumist kudemispaikade vahel. Suurt majanduslikku kahju tekitab kobraste elama asumine kuivenduskraavidesse. Lisaks sellega kaasnevale naabruse põllu- ja metsamaade veerežiimi halvenemisele rikub see ka kuivendussüsteemi, mille taastamine on väga kulukas. Kobraste poolt teeäärsete kraavide või ojade kallastesse uuristatud käigud võivad muuta tee liiklusele läbimatuks.

Kuidas kobrast tõrjuda?

Kopra tõrjumine mittesobivatest elukohtadest, peamiselt kuivenduskraavidest, pole kerge töö. Samas on see hädavajalik, eriti maaparanduskraavide puhul, mille korrashoiu kohustus on seadusega sätestatud. Metsanduskonsulent Ülle Läll soovitab tegeleda esmalt ennetustööga. „Pidevalt tuleks maaomanikul jälgida kuivenduskraave ja kohe, kui kobras hakkab sinna elama asuma, tuleks ta sealt välja püüda. Kui koprad on jõudnud juba tammi ehitada, siis selle lõhkumine ei aita. Kobras parandab tehtud augud tammides väga kiiresti ära ja nii võibki seda lõhkuma jääda. Ka on kopratammid nii tugevad, et vahel inimjõust lõhkumiseks ei piisagi ja tuleb kasutada masinajõudu. Selleks peab aga traktor või ka metsamasin pääsema tammile lähedale.“

Lälli sõnul on väga oluline maaomanike koostöö, seda nii naabrite vahel kui põllumaade puhul omanike ja maarentnike. „Mingil määral aitab kopraid eemal hoida ka see, kui kraavikaldad on lehtpuuvõsast puhtaks tehtud. Aga kui tekivad vaidlused, et kas seda tööd peaks tegema maaomanik või maarentnik, siis võib see jääda tegematagi. Samuti on väga vajalik hoida puhtad metsateed ja –sihid, sest ka jahimehed vajavad kobraste väljapüügiks ligipääsu.“

Kindlasti soovitab Läll aga maaomanikel võtta kopratammi leidmisel ühendust metsaühistu või jahiseltsiga. Sealt saab asjatundlikku nõu, mida edasi teha.

Kopratammidest kirjutasime ka ajakirjas Põllumehe Teataja