Kalle Põld, eestvedamise meister

Veebruarikuu esimesel päeval oma 65-aastast sünnipäeva tähistanud Kalle Põld on küll sündinud ja kasvanud linnas, kuid oma elu ja töö sidunud maaga.

Nagu ikka, sattus linnapoiss aeg-ajalt maale vanaema juurde, Tade külla. „Sõitsime sinna tihti, mulle meeldis metsas ning Pirita jõe ja Kuivajõe ristumiskohas kolada: sealt mul huvi metsa vastu tekkis. Nii läksin linnavurlena ka EPA-sse õppima. Olin „dünastiaväline“ metsahuviline, kellel polnud vanemate pärandatud metsateadmisi taskus,“ meenutab Kalle Põld.

Pärast õpinguid metsaülemana töötades jäi Põld maainimeste jaoks ikka linnakaks, linnainimeste jaoks muutus aga üsna pea maakaks. Põllu vastutada oli Harjumaa suuruselt teine põllumajandusmets, oma kümneaastase töö eest sai mees suisa teenetemärgi. Metsaülemana pidas Põld ka loomi: „Terve laut oli loomi täis: 30 lammast, kaks pulli, lisaks haned, kanad, kalkunid. Linna polnud enam asja ja maatööd sain selgeks!“

Uue ehitamise aeg

Siis tulid muutuste ajad. Kõue valla maa- ja metsanõunikuks saades hakkas Põld läbi viima põllumajandus-, maa- ja omandireformi. „Kõik need reformid olid valulised, aga samal ajal ka huvitavad. Põllumajandusreform võimaldas vara laiali jagada endistele omanikele või seda riiklikult kompenseerida. Kui nägime, et lüpsilehmad hakkavad tapamajadesse liikuma, panime selle kohe seisma: kes põllumajandustootmisega tegeleda ei tahtnud, sai riigilt kompensatsiooni. Loomad ja põhivara said kohalikele talunikele ja ühistutele laiali jagatud,“ meenutab Põld.

Aeg oli huvitav, entusiasm ja tahtmine midagi ära teha väga suur. 1994. aastal sai Kalle Põllust konkursi korras põllumajandusminister Jaan Leetsaare nõunik. „Nüüd võetakse nõunikeks erakonnakaaslasi, tookordne kaalukivi minu valimisel oli ilmselt kogemus kohalikul tasandil. Töötasime kirega, meid ei huvitanud ei positsioon ega palk. See oli periood, kus hakkasin maaelu laiemalt vaatama – kui töötasin juba regionaalarengu osakonna juhatajana, kujundasime asekantsler Ruve Šankiga sellest maaelu arengu osakonna. Tahtsin luua ka maakasutuspoliitika üksuse, aga arvati, et olemasolev maareformi seadus lahendab kõik ära. Tol ajal jäi see tegemata, kuid tänaseks on olemas,“ räägib Põld.

Ühistegevusele hoog sisse

Kalle Põld usub, et koos tegutsemises peitub jõud. „Tahtsime ühistegevust ka metsanduses arendada. Üheksakümnendate algusaastatel pidi tulema initsiatiiv ülevalt alla – see oli lihtsalt selline aeg. Nii asutati Eesti Talumetsa Liit, mis saab tänavu juba 30-aastaseks, kandes praegu Eesti Erametsaliidu nime,“ meenutab Põld, kes oli selle organisatsiooni eesotsas aastatel 1996–1997.

Erametsaomanikke oli aga 1990. aastate keskel väga raske ühistegevusse kaasata, vaevaliselt tekkisid mõned üksikud ühistud. „Raha ühistute loomiseks sai muretsetud, kuid huvi ei olnud,“ nendib Põld. Ühistute loomine sai hoo sisse, kui aastal 1999 loodi Sihtasutus Erametsakeskus. „Hakkasin tuttavaid läbi käima, et tee ühistu, aitame sind rahaliselt. Hiljem hakkasid ühistud juba n-ö altpoolt tekkima,“ meenutab Põld, kes 1999. aastal oli sihtasutuse nõukogu esimees, aastatel 2000–2007 organisatsiooni eesotsas.

„Paljude asjadega oli vaja nullist pihta hakata, näiteks hakkasime omanikele pakkuma konsulenditeenust, vaja oli välja mõelda siseriiklike toetuste skeemid. Võtsin sihi, et Erametsakeskus peab hakkama jagama ka EL-i toetusi, muidu jääme sihtasutusena liiga pisikeseks. Meil polnud esialgu ühtegi õigusakti ei keskkonna- ega põllumajandusministeeriumist, mis oleks ses suunas laienemist toetanud, samuti puudus eelarve. Taotlesin Keskkonnainvesteeringute Keskusest projektirahad ning võtsin inimesed omal riskil tööle, kelle abiga hakkasime sihtasutust välja arendama, et saaks PRIA-lt akrediteeringu,“ meenutab Põld toonast julgust.

Kõik unistused pole täitunud

Seoses ühistulise tegevusega olid toonased mõtted ja soovid suured. „Isemajandava Eesti tuules nägime ette, et tekivad finantsiliselt iseseisvad ühistud. Tänapäeval on meil umbes 30 toimekat metsaühistut ja vaid loetud neist saaksid riigi toetuseta hakkama. Unistasime ka sellest, et metsaühistutel saavad olema oma puukoolid ja saetööstused. Ikka selleks, et pakkuda metsaomanikele õiglasemat hinda. Puukooli küll üritati luua, saetööstuse jaoks on aga rong tänaseks läinud,“ möönab Põld.

Kokku on Eestis praegu 113 000 metsaomanikku, ühistutega on neist 30 aasta jooksul liitunud umbes 12 000. „Seega ei saa ühistute arenguga kuidagi rahul olla – terve Eesti on küll kaetud, kuid metsaomanike liitumine on suhteliselt vaevaline. Kui võtta eesmärgiks vähemalt poolte metsaomanike liitumine metsaühistutega, võtaks see 80 aastat.“

Ainus nimeline metsaühistu

Kalle Põllu nägu on ka Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu, mis loodi aprillis 2004. Nüüd, 17 aastat hiljem, on 30-liikmelisest ühistust saanud üle 740 liikme koondav organisatsioon. „Algul tegutsesime Harjumaa Metsaomanike Liidu nime all. Kui meiega liitusid väiksemad ühistud ka mujalt, sai nimeks Arved Viirlaiu Põhja-Eesti Metsaühistu. Me ei ole vanim metsaühistu, kuid siiani ainuke nimeline.“ Põld hindab Viirlaiu loomingut sedavõrd, et ühistu kontoris ootab uusi lugejaid terve riiulitäis Viirlaiu raamatuid. Ka siinkirjutaja lahkub, näpus kolm teost.

Koostöö eri maamajandusvaldkondade ja organisatsioonide vahel on Eestis läinud üle kivide ja kändude. 2009. aastal sai Kalle Põllu initsiatiivil loodud ühistute tulunduslik katusorganisatsioon Keskühistu Eramets, mis aastal 2016 ühines põllumajandus-kaubanduskojaga (EPKK).

Liitmist vedas taas Kalle Põld. „Jalgratast me ei leiutanud, ka Skandinaavias on põllumajandustootjad ja metsakasvatajad koondunud ühise katuse alla. Imestasin, kuidas aastaid arenesime paralleelselt ning kellelgi ei tekkinud soovi ja mõtet vaadata põllu- ja metsameeste huve ja probleeme koos üle. Meil on ühiseid murekohti küll ja veel: teede kasutus, keskkonnanõuded, omanikuõigused. Lõpuks oleme kõik mullaressurssi kasutajad,“ räägib Põld.

Põld on kindel, et maaelu tuleb vaadata tervikuna: „Kui organisatsioonid kaitsevad oma seisukohti eraldi, anname riigiasutustele võimaluse tulla lauale n-ö kolmanda variandiga. Koos EPKK-ga oma positsioonide esitamine on seni hästi töötanud, see oli oluline muutus.“ Tugevam kõlapind metsandusvaldkonna seisukohadele on tekkinud ka koostöös erametsaliiduga.

Eestlased kui metsarahvas?

Metsa kasvatamine on kui loominguline pintslitõmme, mida näevad tulevased põlved. „Metsa, mille mina kasvama panen, lõikab minu lapselaps. See annab kolmele põlvkonnale võimaluse koos mõelda ja tegutseda,“ räägib Põld.

Keskmiselt on füüsilisest isikust erametsaomaniku metsamaa pindala täna veidi üle kuue hektari – tulu sellest teenida on keeruline. Kalle Põld: „Väikeomandi majandamine on ebaefektiivne, see on selge. Metsaomanikuks olemise mõte on aga palju laiem: nii toetatakse maalist elulaadi, mida pean väga oluliseks. Inimesed on jäänud eluvõõraks, neil pole aimu, kuidas käib maaharimine, metsa- või loomakasvatus. Tahame ju, et inimesed elaksid maal ja oleksid loodusega seotud. Selline seotus tekib ainult maaomanikul.“

Põllu sõnul ei saa öelda, et eestlane on metsarahvas. Ühes on ta aga kindel: mida rohkem on maa- ja metsaomanikke, seda tugevam on ka nende hääl maaelupoliitiliste otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel.

Erametsaomanikest on 95% füüsilised isikud ja 5% juriidilised isikud. Üldise suundumusena kasvavad äriühingute maavaldused üha suuremaks, füüsilisest isikust metsaomanike arv aga väheneb.

Suuri metsamassiive ongi tunduvalt odavam majandada, kuid medalil on teinegi pool: „Metsad on järjest enam koondumas juriidiliste isikute kätte – nende arv on väike, kuid võim on suur. Läbi peaks mõtlema, kuidas maale tagasipöördunud noortele luua keskkond, et nad paikseks jääksid ja maaelu arengule kaasa aitaksid,“ mõtiskleb Põld. Põllumajanduses plaanitakse reformida suuremaid tootjaid soosinud ühist põllumajanduspoliitikat ja toetada ka väiksemaid tootjaid ning põllumajandusega alustavaid noori. Tulevik näitab, kas see toob soovitud tulemuse ja kas suudetakse ka metsandussektor kaasa tõmmata.

„Kui me ei saa inimestele anda oma maad, võiksid moodustuda kogukonnametsad, mida kohalikud tahavad säilitada ja hoida. See annaks neile tugevama sideme maaga. Mets tahab igal juhul majandamist – kas seda teeb RMK või kohalik metsaühistu, kuid kindlasti peab ka kogukond vastutama metsa hea tervisliku seisundi ja õigete metsakasvatuslike võtete rakendamise eest. Sa mitte ainult ei kasuta metsa, vaid ka otsustad ja vastutad.“

Jutu lõpetuseks räägib Kalle Põld veel ühest unistusest. „Mu kodutee läks mööda viljakuivatist, mäletan, kuidas sügisese viljakoristuse aegu vurasid täislastis autod, kuivati juures oli tulede meri ja vilja lõhn levis üle asula – maal oli elu, inimesi, tegevust. Tahaks, et maal oleks taas rohkem elu ja looduslähedast eluviisi. Kõik ei pea alati rahalises mõttes efektiivne olema, nagu praegu tahetakse teha koolivõrgu „korrastamisega”.“

Ülle Läll, metsanduse konsulent, metsaühistu Minu Mets asutajaliige ja eestvedaja

Mul on olnud õnn töötada Kallega ühes valdkonnas juba enam kui 15 aastat. Kalle on inimene, kelle kohta käib ütlus: põhimõtetega ei kaubelda, nende järgi elatakse! Ta on siiras, abivalmis, otsekohene ja sõnapidaja mees ning julgeb öelda seda, mida tegelikult arvab. Neile, kes Kallet ei tunne, võib tema otsekohesus tunduda rünnakuna, kuid kui inimesed võtavad vaevaks öeldut analüüsida, jõuavad nad tõdemuseni, et karmide sõnade taga on suure pildi nägemine ja talupojatarkus.

Kadri Tamme artikkel ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.